9. jaanuar 2017

Eneseabiraamat, mida kõik lugeda tahavad – Mihkel Raud "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda"

Pidin alustuseks igaks juhuks üle googeldama, et mismoodi see pealkiri nüüd täpselt kõlaski. Kohe mitte kuidagi ei taha meelde jääda. Lihtsam on öelda Mihkel Raua eneseabiraamat. See oli üle väga pika aja ka esimene teos, mille e-raamatuna ette võtsin. Ja ekraanilt lugemine polnudki nii ebameeldiv kui eeldasin.
Pilt: elisa.ee

Mihkel Raud on inimene, keda ühtviisi vihatakse ja armastatakse. Seda nii tema provotseerivate väljaütlemiste, teravate kirjutiste, põneva eraelu kui ka luhtunud poliitikukarjääri tõttu. Kui "Kolmeraudne" omal ajal alustas, jälgisin huviga iga osa. Minu meelest oli Eestile seda saadet vaja ning Mihkel Raud sobis saatejuhi rolli nagu valatult. Ka "Eesti otsib superstaari" polnud ilma Mihkel Rauata enam see. Uus "Kolmeraudne" minus samasugust õhinat ei tekitanud. Olen näinud vaid paari esimest osa, kuid midagi on muutunud.
Pettusin, kui Raud poliitikasse läks ning rõõmustasin, kui ta sealt üsna ruttu lahkus. Usun, et tehes seda, milles ta on hea, on Raual palju suurem võimalus Eestis midagi muuta.

Raamatu seiskohalt poleks üldse vahet, mis ma autorist arvan, aga kuna "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" on elulooline eneseabiraamat, käib see paratamatult Mihkel Raua isikuga käesikäes. Ehkki meie poliitiline maailmavaade on väga sarnane, sain raamatut lugedes teada, et muus osas jääme sageli eriarvamusele. Raua eneseabiraamat on mitmel tasandil pühendatud edukultusele, seega mina selle sihtgruppi ei kuulu. Raha on eluks muidugi vajalik, aga mina oma aega eurodes ei mõõda.

Kui sa pole õhtuks vähemalt ühte eurot teeninud, oled sa midagi valesti teinud.

Ja kui Raud usub, et tulevik kuulub sellele, kes elab mineviku ja olevikuta, siis mulle on südamelähedased hoopis Juhan Liivi kuulsad sõnad: Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta.

"Musta Pori" näkku on tavalisest selgelt eristuv elulooraamat ning "Kus ma olen ja kuidas sina võid palju kaugemale jõuda" sündis, sest Raud tahtis kirjutada ägeda eneseabiraamatu. Võib öelda, et see tal ka õnnestus, sest vaevalt et mõni teine eneseabiraamat Eestis müügiedetabelite tippu tõuseks. Ja ka mina polnud varem ühegi eneseabiraamatu eest raha välja käinud.


Olen kõik kolm Mihkel Raua raamatut läbi lugenud, seega tema stiil on mulle tuttav. Raud armastab vinti üle keerata (nagu ikka, on mu jutus 70% liialdust), siia-sinna kuulsaid nimesid torgata (Mihhail Lotmanist Karl-Erik Taukarini), suuri sõnu (legendaarne komissar tegi geniaalse käigu), teravat eneseirooniat ja vänget sõnakasutust. Kusjuures viimane mind üldjuhul ei häiri, aga seekord kirjutasin mõned "pärlid" üles, sest ma ei saanud aru, milleks neid vaja on.

tuperott
istusin nagu kotitäis peeniseid
vituvaheviilukad
oma salaamit kägistanud


Raud käsitleb mitmeid mullegi tuttavaid probleeme, näiteks esinemishirmu ja keskendumisraskusi. Esimese puhul olen püüdnud enda kallal tööd teha, kuid pole kuhugi jõudnud. Keskenduda aitab ka minul see, kui ma nutiseadmed kinni panen, aga kuna kirjutan arvutis, siis varem või hiljem avan ikka mõne ebavajaliku lehekülje ja tund (või terve päev) ongi jälle kadunud. Võib-olla peaksin tõesti neti välja lülitama, nii nagu Raud soovitab. Mingit suurt murrangut raamatus esitatud nipid minus igatahes esile ei kutsunud.

Eneseabitehnikad jätavad mind tegelikult külmaks, mistõttu pöörasin tähelepanu eelkõige eluloolistele seikadele.
Ent üks võte pani mind mõtlema:

Kujuta ette, et sinu abikaasa või laps on surnud.

Olen seda muidugi korduvalt ette kujutanud, sest kui peaksin üles loetlema oma suurimad hirmud, siis lähedaste, eriti abikaasa kaotus on kahtlemata esikohal. Kes poleks õudusunenäost ärganud ja nähes, et kallis inimene ei ole kuhugi kadunud, õnnelikult temast kinni haaranud ja kõrgemaid jõude tänanud. See tehnika toimib, kuid tundub kuidagi jõhker ennast sihipäraselt niisuguste mõtetega piinata. Ma läheks vist hulluks.

Mõte, mis mulle väga meeldis, puudutas õigekirja:


Grammatika on klienditeenindus.



Miks? Sest firma, millel puudub võime ümbritseva maailmaga korrektselt suhelda, läheb varem või hiljem pankrotti. Pigem varem.

Teema, millele Raud terve peatüki pühendab ja mis mulle eriliselt huvi pakub, on kriitika. Ma ei osanud oodata, et tuntud kriitik asjale nii kriitiliselt läheneb, kuid mitmes punktis olin Rauaga nõus. Head arvustust on tõesti märksa raskem kirjutada, sest keegi ei taha endast naiivset muljet jätta. Isegi mina, kes ma kirjutan selliseid kodukootud arvustusi/meenutusi, tunnen liiga positiivse teksti puhul alati, et midagi on puudu. Üks tõrvatilk leidub ju igas meepotis, eriti kui seda otsida.
Aga mulle tundub, et vaatamata kriitikaga seotud probleemidele, ootavad autorid arvustusi. Igaüks loodab, et tagasiside on positiivne, kuid arvustust kui sellist ikkagi hinnatakse. Kas parem on negatiivne arvustus või täielik vaikus?
Mihkel Raud on mees, kes kogub enda kohta kirjutatud negatiivseid netikommentaare, seega kriitikat ta ei karda. Sellise julguse eest pean talle küll ainult austust avaldama, sest mina ei suudaks.

Kõige rohkem meeldis mulle viimane peatükk, mis kannab pealkirja "Alkohol". Ma mõistan, miks Raud arvab, et on alkoholismist juba piisavalt kirjutanud, kuid just see paistab olevat teema, mille lahkamine tal väga hästi välja tuleb. Alkoholile pühendatud peatükist leidsin nii huvitavaid kirjeldusi kui ehedat hingevalu.

Arvustus kukkus välja keskmisest kriitilisem, kuid Mihkel Raud kirjutabki raamatuid, mida on lihtne kritiseerida. Need on hoogsad ja otsekohesed, kuid mitte eriti sügavad. Raua stiilis on midagi ameerikalikku. Meenuvad USA kassahitid ja bestsellerid, mida igal võimalusel materdatakse, kuid ometi püstitavad need kõikvõimalikke rekordeid. Ka Raud murrab Eestis müügirekordeid, vahet pole, kas ta kriitikutele meeldib või mitte.
Ja kriitika kriitikaks, aga kui ilmub Mihkel Raua järgmine raamat, olgu see siis romaan, reisikiri või näiteks kokaraamat, loen sellegi läbi.

2 kommentaari:

  1. Mulle ka meeldis see raamat, aga no küll oli halvasti toimetatud! Peaaegu igal leheküljel mõni näpuviga. Ma vahel mõtlen, et kui õige ostaks mõne sellise raamatu, parandaks punase pliiatsiga vead ära ja saadaks toimetajale. Ehk on ta siis järgmine kord hoolsam?

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Jah, eriti raamatu teises pooles jäi mullegi väga palju näpuvigu silma. Raua teose puhul on see selles mõttes üllatav, et suur müügiedu on ju sisuliselt ette teada, seega võiks ka toimetamisega rohkem vaeva näha.

      Kustuta