Avastamata pärl – Alice Walker "The Color Purple"

Nimetades Alice Walkeri "The Color Purple'it" avastamata pärliks, pean silmas eelkõige Eestit. Kui inglise ja isegi soome keeles on Walkeri 1982. aastal ilmunud romaani lahatud nii ajalehtede, ajakirjade kui ka blogide veergudel, siis eestikeelse materjali hulk on internetiavarustes peaaegu et olematu. "The Color Purple" võitis 1983. aastal Pulitzeri ning Steven Spielberg tõi selle juba 1985. aastal suurele ekraanile, ent Alice Walker pole jõudnud isegi eestikeelsesse vikipeediasse. Küll aga mainitakse tema tütart Rebecca Walkerit käsitlevas artiklis, et Ta ema on mustanahaline kirjanik, kes on kirjutanud palju raamatuid, sealhulgas "The Color Purple". 

Seis on kurb, sest Alice Walker on mustanahaline aktivist ja autor, kes vääriks ka Eestis laiemat tähelepanu.

"The Color Purple", mille mina võtsin ette inglise keeles, on lugu, mille puhul see, kuidas kirjutatakse, on vähemalt sama oluline kui see, millest kirjutatakse. Keel, mida tegelased kasutavad, on nagu võti, mis avab terve taustsüsteemi. Keelekasutusega harjumine võib natuke aega võtta, kuid asi on seda väärt.

He beat me like he beat the children. Cept he don't never hardly beat them. He say, Celie, git the belt. The children be outside the room peeking through the cracks. It all I can do not to cry. I make myself wood. I say to myself, Celie, you a tree. That's how come I know trees fear man.

Walker keskendub USA rassilisele segregatsioonile eeskätt naiste vaatenurgast. Lõunaosariikides kuulus mustanahaline mees 1930ndatel veel selgelt alama rassi hulka, mis tähendas, et mustanahaline naine oli madalam kui muru. Esiteks pidanuks ta alluma valgele mehele, siis valgele naisele ja lõpuks mustale mehele. 

A girl is nothing to herself; only to her husband can she become something. 

What can she become? I asked. 

Why, she said, the mother of his children. 

But I am not the mother of anybody's children, I said, and I am something.

Tõenäoliselt ongi romaani aines põhjuseks, miks see eesti keeles ilmunud pole. Veel mõni aeg tagasi võis tunduda, et rassiteema jätab eestlased külmaks, ent viimased aastad on tõestanud vastupidist. Samuti eeldab "The Color Purple" seda, et on raha ja aega panustada kvaliteetsesse tõlkesse, muidu pole asjal mõtet.

Romaani keskmes on harimatu Celie, kes õpib teda ümbritsevate naiseeskujude (Sofia, Shug Avery) abil maailma uue pilguga vaatama. Meeste päralt on loos tagasihoidlik ja pigem miinusmärgiline osa, kuid seis pole päris lootusetu. Näiteks Celie abikaasa Mr. Albert, kes jätab endast esialgu äärmiselt ebameeldiva mulje, teeb aja möödudes läbi positiivse muutuse. 

Ka usule kuulub loos oluline roll – raamat on kirjutatud kirjade vormis, millest enamik on pühendatud jumalale. Huvitav on jälgida, kuidas see jumal, kellele peategelane Celie kirjutab, loo edenedes teiseneb. Jumal on see, kes teda kõige raskematel hetkedel lohutab, ehkki alguses läheneb ta jumalale kui kõrgemale autoriteedile, kellel on nägu ja sugu. Celie isegi tunnistab, et jumal on tema silmis valgenahaline mees. Hiljem saab jumalast kõiksus.

 It? I ast.

Yeah, It. God ain't a he or a she, but a It.

But what do it look like? I ast.

Don't look like nothing, she say. It ain't a picture show. It ain't something you can look at apart from anything else, including yourself. I believe God is everything, say Shug. Everything that is or ever was or ever will be. And when you can feel that, and be happy to feel that, you've found It.

Celie viimane kiri algab sõnadega: Dear God. Dear stars, dear trees, dear sky, dear peoples. Dear Everything. Dear God.

Muutub ka Celie ise. Allasurutud ja pealtnäha nõrgast olendist, kelle loomus võib tänapäevas elavat lugejat isegi ärritada, saab naine, kes oskab enese eest seista. 

Tasub märkida, et romaani ajaline haare on peaaegu pool sajandit, kusjuures aastad mööduvad sageli märkamatult, sest autor ei juhi sellele eraldi tähelepanu.

"The Color Purple" ongi tugevate naiste raamat, mille algus mõjub nagu külm dušš, kuid sünge sissejuhatuse järel tuleb mängu ka helgemaid toone ning isegi killuke huumorit. 

Soovitan.