Kirjutamise ilu ja valu

Ma pole väga ammu midagi kirjutanud. Viimase paari aasta jooksul olen paberile saanud ainult mõne üksiku luuletuse. Suurema osa neist kirjutasin tänavu kevadel, mil mu elus oli tervisemurede tõttu pigem raske ja sünge etapp. Kirjutamine on mind alati rahustanud ja mõnel päeval tundus, et kui panen paberile kas või paari reaga selle, mis mu sees keeb, siis temperatuur langeb ja ma saan jälle hingata. Eks selliseid perioode tuleb ikka ette, aga õnneks nüüd on enesetunne jälle korras. 

Olen nende aastate jooksul nii mõnelgi korral siia blogisse tulnud ja mõelnud, et peaksin kirjutama. Ometigi pole blogi kirjutamine asi, mida peaks tegema vägisi või kohusetundest. See võiks tulla ikka südamest. Vähemalt vanasti oli asi nii. Mingi aeg blogimaastik natuke muutus ja moodi läksid erinevad reklaampostitused, tootearvustused jne. Mis on ju igati ok, lugemist leidub igale maitsele, aga see pole see, mida mina blogimaailmast otsisin või miks ammustel aegadel kirjutama hakkasin. Ja eks ma langesin ühel hetkel ka ise sellesse auku, kus enda mõtetest ja elust jutustamine tundus äkitselt kuidagi liigagi isikliku ja samas asjatuna. Nii keskendusin hoopis arvustustele, mida oli lihtne kirjutada iseennast eriliselt avamata ning millele leidus alati lugejaid. Aga siis tulid lapsed, aega oli muudkui vähem ja arvustuste kirjutamine ei kutsunud mind enam nii tihti blogi avama. Ühel päeval avastasin ehmatusega, et ma pole juba üle aasta oma blogi ega blogirulli isegi avanud. Olen vist ringiga tagasi algusesse jõudnud, sest nüüd tunnen, et kui kirjutada, siis pigem ikka nii, et kirjutatu eelkõige iseendale ka pikemas perspektiivis korda läheb või midagi juurde annab.

Ma tegelikult ei tea, kas oleksin enam kunagi siia kirjutama jõudnud, kui ma poleks hiljuti lugenud ühte blogi, mis mind hingepõhjani puudutas. Nii sügavalt, et ma julgen väita, et minu sees toimus lugemise käigus mingi püsiv muutus. See on üks soomekeelne leinablogi, mille autoriks on minuvanune naine ja ema, kelle eksmees lasi 2018. aasta oktoobris nende 6-aastase tütre ja seejärel ka iseenda maha. Motiiviks oli kättemaks naisele. Peremõrvad on Soomes vastikult levinud, kuid pisikese Veera lugu jäi mulle juba siis eriliselt meelde, kui sellest veel uudistes räägiti. Minul oli tollal süles 1-aastane tütar ja ma ei suutnud ette kujutada, mis pidi juhtuma, et üks isa oma lapsele nii teeks. 

Mari alustas oma leinablogi kirjutamist juba 2019. aastal, ent mina avastasin selle alles nüüd. Ja see blogi tuletas mulle meelde, miks blogimine või kirjutamine üldiselt on parimal juhul nagu teraapia, mis võib aidata nii kirjutajat kui ka lugejaid. See, millise avatuse ja aususega Mari juhtunust räägib, kui imekaunilt ta suudab kirjutada millestki nii kohutavast ja kui hingekriipivalt palju armastust on kõigi tütrest kirjutatud ridade vahel, võttis mind natuke hingetuks. Kohe päriselt. Lugesin paari õhtuga terve blogi läbi, ei jätnud ühtegi postitust vahele ja lihtsalt nutsin lahinal. Järgmisel hommikul kallistasin meie nüüd juba 5-aastast tütart ja kohe-kohe 3-aastast poega eriti pikalt. 

Eriliselt imetlen seda, et Mari on osanud ja julgenud igavesti 6-aastaseks jäänud Veera loo rääkida kõige-kõige argisemate hetkede kaudu. Need hetked on meie kõigi ümber, aga sageli jäävad need argipäevade virvarris tähelepanuta või ununevad liiga ruttu. Tõenäoliselt poleks ka Mari iial neid sel moel kirja pannud, ent kuna ta ei saanud oma lapsega päriselus hüvasti jätta, siis kujuneski tema hüvastijätuks blogi, kus Veera, kes armastas tantsida ja unistas saada kuulsaks baleriiniks, omal kombel edasi elab.

Meiegi kodus on mõned päevad nii kiired ja lärmakad, et mulle tundub, et ma ei mäleta neist mitte midagi, kuid pärast Mari blogi lugemist kuulen selles lärmis uutmoodi muusikat. Seda on raske seletada, ilma et see kõlaks nagu klišee. Pärast Mari valusate, kuid samas nii südamlike ja ehedate mälestuste lugemist hindan argipäevade märkamatut ilu veel kordades rohkem. Nii palju, et kui lugemise lõpetasin, tundsin, et mu süda on justkui murdunud ja samaaegselt paisunud. Et ühtäkki mahtus sinna sisse veel rohkem armastust. Ja ma pole inimene, kes üleliia lihtsalt liigutuks või igapäevaselt kuulutaks, et mingisugune tekst või film on mind inimesena kasvatanud. Ma ei mäleta, kas olen üldse kunagi seda väitnud. Igatahes loodan, et Veera lugu jõuab ühel päeval ka kõvade kaante vahele, sest see oleks seda väga väärt. 

Mari ausat ja andekalt kirjutatud blogi lugedes tuli mulle jälle meelde, miks ma omal ajal blogida armastasin. Et argihetkedest saaks mälestused, mis jäävad alles. Et argihetkedest sünnivadki need kõige paremad lood, mis meid ajas tagasi viivad. Täna on muidugi omaette nauding kirjutada eesti keeles, sest minu igapäevane keel aina rohkem on soome keel. Olen siin juba nii kaua elanud, et vahel isegi mõtlen soome keeles, aga seda päris mind ma enda soomekeelsetes tekstides ikka veel ei näe, neil on mingi kummaline võõras maik juures. 

Üle pika on minu sees kirjutamise tuhin. Samas mõtlen, kas ikka jõuan ja kas enam oskangi, aga vähemalt tahtmine on tagasi tulnud. Ja rõõm oli näha, et väga paljud minu kunagised lemmikblogijad kirjutavad ikka veel täie hooga ja pole kuhugi kadunud. Nüüd lugema.