Margus Karu "Nullpunktist"

Võtsin täna hommikul raamatu kätte ja nüüd pooltunnike tagasi panin käest ära. Otsast otsani.

Õnneks või kahjuks pole minu elus täielikku nullpunkti ette tulnud. Ma ütlen õnneks või kahjuks, sest tegelikult on just sellised äärmuslikud olukorrad need, mis meid muudatusi tegema sunnivad. Ja tihtipeale on neist muudatustest sündinud uus algus kõvasti parem kui eelnev vindumine.

Sellgipoolest oleksin omal ajal tahtnud, et mul oleks see raamat käepärast olnud, sest sellist lugu on arvatavasti peaaegu igale noorele vaja. Tihtipeale tunnevad ka need, kes on koolis kiusajate rollis, end seespool üksi ja õnnetuna. Nad on oma rolli mõne halva juhuse läbi sattunud ja sinna kinni jäänud. See ei ole alati nii, aga kindlasti ei ole iga "sinivereline" halb inimene, arvatavasti on suurem osa neist täiesti toredad inimesed, kes teismeeas enesega lihtsalt hakkama ei oska saada.

Olen tegelikult ka ise koolikiusamise ja ma-ei-taha-enam-kunagi-sinna-tagasi-minna-päevadega kokku puutunud, kuigi palju varasemas eas kui "Nullpunkti" minategelane Johannes Tamm. Tema jaoks saabus kriis üheteistkümnendas klassis, mil ta pääses õppima ühte Tallinna eliitkoolidest ning avastas peaegi, et sealsesse seltskonda sulandumine pole sugugi lihtne.
See tõrjutuse ja isolatsiooni tunne viis Johannese enesetapumõteteni välja, kuid ta otsustas elu kasuks.
Ja pärast seda olulist otsust hakkasid asjad paremuse suunas liikuma. Lahendus peitus sõprades. Piisab ka ühest suurepärasest inimesest enda kõrval, et elu isu tagasi saada. Johannes leidis lausa kaks niisugust sõpra. Mäletan, et omal ajal toetusin minagi vaid paarile inimesele, kuid nad olid mulle tõesti nagu kaljud, mis ei purunenud ka tugevaima tormi käes. Nii pidasin ma vastu. Ka Johannes pidas vastu ja tuli kõigest halvast võitjana välja.

Jah, ehk on selle raamatu lõpp pisut naiivselt õnnelik (Johannes saab lausa kuulsaks), kuid minul selles osas etteheiteid pole, sest depressioonis teismelist ei aitaks jutt enesetapu või koolitulistamisega lõppenud kiusamisest. Teda aitavad just niisugused inspireerivad ja lootustandvad lood.

"Nullpunktis" on väga palju head. Tekib tunne, et sinuga tõesti räägib üks 17aastane probleemsest perekonnast pärit ja getoeluga sina peal olev poiss. Leida võib palju tabavaid võrdluseid ning mõnusat irooniat. Kui seltskond Roppude Loomade mänguga alustas, ei suutnud isegi mina (kes ma üritan ropendamisele selga pöörata) naeru kinni hoida.

Minu õde kinkis mulle "Nullpunkti", kirjutades pühenduseks: "Et Sinu elus nullpunkte poleks!" Mina pühendaksin siinkohal  nimetatud teose kõigile nendele noortele, kes kusagilt lohutust otsida ei oska. Lugege "Nullpunkt" läbi ja teil hakkab kergem, sest ehk leiate kas või natuke rõõmu mõttest, et Johannes sai hakkama. Ja korrake endalegi Johannese poolt välja kirjutatud nimekirja sellest, mis tema elus kõige mustemal päeval head oli (sest 97% lugejaist saab nende punktidega ka ise nõus olla):

Ma ei pea iga päev sööma kahte ämbritäit sitta.
Mul on kaks kätt ja kaks jalga.
Ma ei ole üle keha kärnas.
Ma ei ela, suur ork perses.
Ma ei ole oliiv.
Ma ei ole kääbus.
Ma ei ela koopas.

Lisage enda nimekirja punkte veel juurdegi. Ja proovige oma nullpunktist jagu saada. See ei pea olema lõpp, see võib olla algus.