Sofi Oksanen "Puhastus"

Mäletan, et "Puhastuse" ilmudes rääkisid kõik selle sügavast sisust, Oksaneni suurepärasest kirjutamisoskusest, meie ajaloost.

Olin "Puhastuse" lugemist vist alateadlikult edasi lükanud. Juba ammu mõtlesin, et tahaks väga seda ette võtta, kuid ühtki reaalset sammu oma soovi täitmiseks ma ei astunud. Kuni eelmise nädalani.

Tihtipeale valdab mind enne mõne meedias suureks räägitud ja tohutult kiidetud teose lugemist mingi vastumeelsus või tõrge. Pea on kõigi teiste arvamusi ja mõtteid täis, lisaks suured ootused. Täna sai "Puhastus" igatahes loetud. See ei võtnud kaua aega, sest lehekülgede arv jäi vaid kolmesaja piirile ning kord lugema hakates oli raske raamatut käest panna.

"Puhastus" ei valmistanud mulle mitte ühelgi tasandil pettumust. Minu silmis on tegu imeliselt kirjutatud, sünge, kuid kaasahaarava looga. Jan Kausi tõlge on väga hea. Tegelikult võiks ja peaks "Puhastus" igas eestlases emotsioone tekitama, mõnes vähem, teises rohkem.
See on meie ajalugu rohujuure tasandil. Lugeja saab tagasivaadete abil käia koos Aliide, Ingli ning Hansuga läbi raskeimad aastad Eesti ajaloos, püsides seejuures ise üheksakümnendate alguses, perioodis, mis hoolimata oma lähedusest neljakümnedatest mulle isegi kaugem tundub.

Kõigi olulisemate tegelaskujude lugu on kurb. Palju kannatusi, armukadedust, valesid. Ja ometi on see lugu ühest perekonnast. Aga just seetõttu oligi nõukogude okupatsioon nii sünge ja puudutas inimesi kõige sügavamal tasandil - ta võttis ära meie põhimõtted, perekonnad, vabaduse ja mälu.
Ette tuli panna mask, mille taha peideti kõik ilus ja hea, mida kalliks peeti ja unustada ei lastud.

Ühe perekonna liikmed võisid sattuda vastaspooltele, sest olukorras, kus "mängitakse" elu ja surma peale, on mõrad kiired tekkima. Igaüks võitleb oma elu eest. Nende elu eest, keda kõige kallimaks peetakse. Vahel võib õe mees paista armsamgi kui õde. Aliide armus Hansu esimesest silmapilgust, Hans pidi saama tema meheks ja sellest lähtuvalt tegi ta ka oma valikud. Hans aga armastas Inglit, lõpuni välja. Ühel päeval jõudis Aliidele kohale selle kõige mõttetus ja lootusetus ning ta lasi Hansul minna. Minna ära teise ilma.

Sofi Oksanen ise on öelnud, et Aliide on see tegelane, kellel "Puhastuses" on kõige rohkem sisu, ta on kõige mitmetahulisem. Aliide näitab, et elu pole mustvalge, me tajume tema tohutut inimlikku tugevust, kuid samas ei saa mööda vaadata nõrkustest.
Hans ja Ingel on rohkem sümboltegelased ja see tõesti mõjuski nii. Hans kui vangistatud Eesti Vabariik, kes enam värske õhu kätte ei pääse ja lõputult igatseb oma Inglit. Ingel kui rukkilillesinises siidpluusis vabadus, kelle juuksed lõhnavad kaskede järgi. Ja kõige lõpuks Zara, väga valede inimeste küüsi sattunud Zara, kes otsib enesele uut teed ja uut lugu ning satub nii oma vanaema Ingli unustusse saatnud õe Aliide hoovile, kiskudes lahti kõik mineviku haavad.

"Puhastus" meeldis mulle väga-väga.

"Jälle Ingel. Ikka ja jälle Ingel. Ingel oli alati saanud kõik, mida tahtis ja saab ka edaspidi, sest Jumal ei lakanud Aliidet pilkamast. Ei piisanud sellest, et Ingel mäletas kõiki emalt õpitud väikseid nippe, pestes nõusid kartulikeeduveega, mis pani need särama. Ei piisanud, et Ingel ei unustanud nõuandeid nagu Aliide, kelle pestud nõud jäid ikka rasvasteks. Ei, ilma õpetamatagi oskas Ingel kõike. Alates esimesest lüpsikorrast lüpsis Ingel lehmasid nii, et piim vahutas üle kapa serva, Ingli sammud põllul panid vilja kasvama paremini kellelgi teisel. Sellestki polnud küllalt. Ingel pidi saama mehe, keda Aliide oli näinud esimesena. Selle ainukese, keda Aliide tõesti tahtnuks."