Kaks filmi suurtest meestest

Mida rohkem ma filme vaatan, seda selgemaks muutub tõsiasi, et parimad lood on p ä r i s inimestest.
Nii "Ray", mis räägib muusik Ray Charles Robinsonist, kui ka "The Last Station", mis avab vaatajale suurkirjanik Lev Tolstoi viimase aasta, on suurepärased filmid just seetõttu, et neis on midagi käegakatsutavalt tõelist.

Kummaski loos on tohutult valu, kuid samas on nad täis inspiratsiooni ja usku. Armastust.
Avastasin neis ühe pisikese ühisosa, enamiku jaoks ehk ebaolulise - mõlema loo meeskangelasi sidusid oma armsamatega linnud.
Ray õpetas Bea koolibri abil elu kauneid pisiasju märkama (Ray: I hear like you see. Like that hummingbird outside the window, for instance. Della Bea: I can't hear her. Ray: You have to listen. Ja ta kuulaski) ja Sofia jäi alatiseks Levi kanakeseks (Sofia: Look at me. This is who I am. This is what you married. We're older, maybe we're old, but I'm still your little chicken).

Mõlema filmi osatäitjad olid täiuslikult valitud ning ma ei oska kellelegi etteheiteid teha.
"Ray" ja "The Last Station" on nii erinevad, kuid ometigi sarnased. Andekad inimesed ja armastus. Inimesed nende ümber. Kui raske võib olla elada justkui tervele maailmale ja armastada, kuid kuuluda tegelikkuses vaid ühele - oma andele.