Jaan Tätte Võrus

Kui mina mõtlen Jaan Tättele, siis esimesena meenub mulle kindlasti meri, kuid ausalt öeldes sobib ta kõikjale loodusesse. Nii oli teda taevani kõrguvate mändide all suurepärane kuulata.

Rahvast oli tohutult. Ma ei tea, miks sel aastal nii murdu Tätte kontsertidele joostakse. See ei olnud minu esimene kord, vaid juba kolmas ning kindlasti kõige rahvarohkem. Ja iga korraga läheks kogu asi nagu paremaks, sest mida rohkem Jaan räägib, seda rohkem sisu ja tähendust tuleb juurde tema lauludele.

Kuigi Jaan oli ja on minu jaoks ikkagi põhiline, ei jäänud teised seilajad talle sugugi alla. Marko ja Jaan lihtsalt käivad kokku (Jaan kahtlustas, et võib-olla tulevad nad reisilt ühe inimesena tagasi), Liisit on alati rõõm kuulata ning Maarja-Liis taaskehtestas end minu silmis ülivõimeka lauljana.

Kõige meeldivama üllatuse valmistas aga ansambel Udupasun, eelkõige nende Silver Sepp, kes on võrreldes eelmise aastaga v e e l paremaks läinud (ja ta oli juba varem kuradi hea). Tema tantsusoolo oli täiesti geniaalne ning "Revolutsioon" oli samuti üks õhtu parimaid palu. See trumm! Põmm, põmm, põmm!

Igaühe hinges on revolutsioon. Lase südamel rääkida. Igaühe hinges on revolutsioon. Lase hingel hingata!

Lõpus, kui oli juba täiesti pime ning meie kohal kõrgus tähine vaip, jõudis kätte "Tuulevaikse öö" aeg. Öö oli tõesti tuulevaikne ning maagiline. Aga tegelikult läks lisalugude ajal asi veel paremaks, sest Silveri õhutusel tõi publik tähed metsa alla hõljuma (mobiiltelefonid ja muud tulukesed) ning see oli ikka tõesti imeline vaatepilt.

Mõni hetk on elus ilusam kui teine. Mõni hetk on kohe väga-väga ilus.

Aga isegi niisugusele kontserdile oli üks eresiniste helendavate sarvedega tädi ära eksinud.

Head reisi, Jaan ja Marko!