"The Blind Side"

Ameerika jalgpallist ei tea ma mitte midagi ja Michael Oher oli minu jaoks veel eile täiesti tundmatu nimi. Tegelikult oli ainus asi, mida ma "The Blind Side'i" kohta eelnevalt teadsin, seotud Sandra Bullockiga, kes mulle väga meeldib. Sandra B. sai Leigh Anne Tuohy rolli eest oma elu esimese Oscari. Ja ta oli seda väärt, lõpuks.

Michael Oher on üks väga suur noormees, kes vaevalt kusagil märkamatuks jääb. Paljude jaoks on ta Suur Mike, kuid neile, kes talle lähedale pääsevad, on ta Michael. M. on loo alguses väga endassetõmbunud ja vaikne ning enamik peab tema võimeid elus kuhugi jõudmiseks nullilähedaseks. Suur ja loll.

Aga Michael ei ole rumal, tal on lihtsalt väga raske elu olnud - narkomaanist ema, lugematul arvul kasuperesid, lõhutud perekond. Läheb vaja inimest, kes teda tõeliselt märkaks.
Kõigil meil on vaja kedagi, kes meisse usuks. Michaeli jaoks on see inimene Leigh Anne, kes võtab ta vastu oma perekonda ja annab talle uue elu.

See on täpselt selline film, mille vaatamise järel on võimalik minna voodisse, soe värelus südames, ja uskuda, et headus võidab kurja. Sest Michaeli lugu on tõesti ilus ja inspireeriv.

Kahjuks kinnitavad erandid reeglit ja Michael on erand, temaga juhtunud on IMEline. Enamik niisuguseid noori jäävad maailma jaoks kadunuks, nende lugu ei kuule mitte keegi.

Minu jaoks saabus kulminatsioon tegelikult siis, kui alles päris lõpus jõudis mulle kohale, et "The Blind Side" polnudki fiktsioon. Need inimesed on p ä r i s e l t olemas.