Esialgu plaanisin enamikust omadussõnadest lihtsalt üle hüpata, kasutades sõnastikku vaid siis, kui ilma selleta kohe kuidagi hakkama ei saa. Aga ma ei raatsinud.
Olles lugenud vaid paarkümmend lehekülge, mõistsin, et jään igatsema iga sõna, millel lasen endast mööda lipsata. Nii kuluski, vaatamata sellele, et raamat ise mulle vägagi korda läks, selle lugemiseks terve igavik.
Pean "Stalini lehmadele" aga tänulik olema, sest seda lugedes sain lõplikult aru, et soome keel pole lihtsalt kummaline ja natuke naljakas versioon eesti keelest - see võib olla vägagi poeetiline, voolav ning risustamata.
Öeldakse, et iga raamatu lugemiseks on olemas õige aeg ja koht ning mulle tundub, et "Stalinin lehmät" sattus mulle kätte täpselt sel hetkel, kui see pidigi. Mitte kunagi varem poleks see mulle nii palju andnud.
Vormilt on loo ülesehitus just niisugune, nagu Oksaselt oodata võikski - palju ajas edasi-tagasi hüppamist. Kord viiakse lugeja lähiminevikku, siis jälle kaugemale - kaheksakümnendatesse, seitsmekümnendatesse, kuuekümnendatesse, stalinismi aega.
Käsitlemist leiavad paljud mulle südamelähedased teemad - nõukogude mentaliteet ja olme, metsavendlus, II maailmasõja aegsed ning järgsed repressioonid, soomlaste-eestlaste suhted, kodumaalt lahkumine ja sellega kaasnev ebakindlus, võõrsil oma koha otsimine ning toitumishäired.
Just viimastele kuulub "Stalini lehmades" põhiroll ning mind ei ole see temaatika mitte kunagi külmaks jätnud.
Nii kaua, kui mäletan, on söök minu elus äärmiselt olulisel kohal seisnud. On olnud aegu, mil see on minu elu üle valitsenud, seda kontrollinud. Mäletan päevi, mil ma ei teinudki muud, kui lugesin kaloreid ja mõtlesin, millal uuesti süüa saab. Tean, et olin tõsise toitumishäire väljaarenemisele hirmuäratavalt lähedal, kuid õnneks on see aeg möödas. Toit pole enam minu vaenlane.
Ent olen alati arvanud, et noores eas ülekaalulise all kannatanud inimesed ei pääse saadud armidest, mitte täielikult.
Annagi (raamatu peategelane) ei parane enda haavadest, kuid ta õpib nendega toime tulema, ta kohaneb ja jääb ellu. Teose lõpp pole sugugi roosiline, kuid siiski piisavalt lootusrikas.
"Stalini lehmade" puhul ei saa üle ega ümber ka häbitundest. Mõistan seda tunnet Soomes elades iga päevaga aina rohkem, kuid tänapäeva ei saa raamatus kirjeldatuga isegi mitte võrrelda. Tollane stereotüüp Eesti naisest kui lihtlabasest litsist, kes ennast sukapaki eest müüb, on õnneks unustusse vajunud. Meid täna ümbritsev maailm on peaaegu et tundmatuseni muutunud, ent paljud eestlasi puudutavad eelarvamused elavad teisenenud kujul edasi.
Raamatu teine märkimisväärne kangelane on hirm. Hirm unustada, muutuda, ennast avada, oma juuri tunnistada. Samuti nostalgia, armastus ja viha. Minu meelest on "Stalini lehmades" kõik kõige olulisemad inimlikud tunded väärikalt esindatud. Lisaks need ajaloolised pisiasjad, tähelepanekud ja emotsioonid, viimaseid ei anna lihtsalt välja mõelda - neid tuleb kogeda.
Oksanen on kirjutanud minu silmis ideaalilähedase raamatu, sest selles peegelduvad nii tema isiklik lugu kui Anna läbielamised. Samal ajal rääkis see mulle paljudest minu enda kogemusest. Kõik on tasakaalus. Kirjanik, lugeja ja lugu.
Üks stiilinäide (lk 460):
Äiti, anna jo olla. Et sinä halua enää mennä takaisin.
Äiti kiltti, äitiseni, anna olla, sinä juot suomalaista kahvia, minäkin juon, eikö se ole hyvää, on, eikö totta? Sinä katsot Suomen televisiota, etkä kuuntele enää virolaista musiikkia, jota aina toit Suomeen ja kuuntelit yksin keittiössä, kun mielesi oli paha ja ikävä liian suuri. Sinun koirasi juo vain suomalaista maitoa. Kirjastoon on tullut paljon uusia vironkielisiä kirjoja, mutta et sinä niitä lainaa, vaikka ne ovat ihan siinä, uutta virolaista kirjallisuutta ja vironnettua kirjallisuutta ja vaikka mitä, ihan vieressä, kirjastossa. Äiti kulta, äitiseni, et sinä koskaan muuta takaisiin. Et sinä edes halua lähteä Suomesta. Sinun kansasi on jo syönyt sinut, eikä sinulla enää ole mitään, miksi palata.
Äiti kulta, äitiseni, minä en enää pelkää. Enkä halua takaisin.
Tahaks siia lõppu midagi kriitilist kirjutada, aga ei oska. "Baby Jane" on mul jätkuvalt lugemata, kuid ma lihtsalt ei usu, et see saaks veel parem olla.
No Comments Yet, Leave Yours!