The Broken Circle Breakdown (2012)

Ma pole kunagi üritanud filme objektiivselt hinnata, pole mänginud tõsist filmikriitikut ja kõike põhjalikult analüüsida. Vaatan filme südamega. Ja kui see äratab ellu vanu mälestusi, kutsub esile selliseid tundeid, millega ma igapäevaselt kokku ei puutu või paneb otsima vastuseid küsimustele, millele mõtlemist üldiselt väldin, siis on tegu hea filmiga. Vähemalt minu jaoks.

Olen armastanud filme, millele targad kriitikud on keskpäraseid hinnanguid jaganud ja vastupidi. Vaidlustamatut tõde ei saagi olemas olla, sest eri tõlgendusi võib olla täpselt nii palju, kui on vaatajaid. Tuhandeid, isegi miljoneid.

Mõned isiklikud tõed olen aastate jooksul siiski selgeks saanud. Minu meelest jäävad USA filmid üldjuhul Euroopa omadele alla, ehkki vaatajaid, raha, tähelepanu, arvustajaid, kuulsaid nimesid ja ilutulestikku on rohkem. Puudu jääb aga realistlikkusest, toorusest, rasketest teemadest ning vähegi üllatavatest lõpplahendusest. Ma võin USA filme vaadata (teen seda tegelikult üsna sageli), kuid harva jätavad need endast mingi jälje. Need tulevad ja lähevad.

Kõigist teemadest, mida filmides käsitletakse, läheb mulle kõige rohkem korda see üks, millest me inimestena üle ega ümber ei saa - armastus. See igivana ja klišeeks materdatud armastus. Ma ei pea ennast seetõttu naiivseks või rumalaks. Armastusest tehakse jätkuvalt häid filme ning neile, kes mind ei usu, julgen soovitada Felix Van Groeningeni lavastatud "The Broken Circle Breakdowni", mis sel aastal ka Euroopa filmiauhinnale kandideerib. Spoiler alert!

See räägib ühest p ä r i s e l t õnnelikust paarist, Elisest (Veerle Baetens - kestev ovatsioon) ja Didierist. Sellest, kui vähe on kunagised naeratused, kirglikud ööd ning hommikuni kestnud jutuajamised väärt, kui nende kõrvale tuleb valu, mis kõik muu lämmatab.

Elise ja Didieri eripäraste iseloomude tõttu leidub filmis nii romantikat, muusikat, ateismi, tahet uskuda, naiivsust kui maalähedust. Nad on armunud, loovad ühise kodu ja saavad lapse, Maybelle'i.

See väike inimene, kellest saab nende elu keskpunkt, haigestub vähki. Ta võitleb, kuid sureb, olles vaid kuus aastat vana.

Ma ei kujuta ettegi, kuidas ka maailma kõige tugevamas suhtes olevad inimesed ennast sellisest kurbusest välja võitleksid. Kokku võib ju jääda, aga see ei tähenda, et haavad oleksid paranenud.
"The Broken Circle Breakdown" on film, mis esialgu lootust sisendab ja soojendab. Märkasin filmi vaadates päris mitmel korral, et ma naeratan, ilma mingi erilise põhjuseta. Aeg läheb aga edasi ning ühel hetkel kallatakse vaataja külma dušiga üle. Ilusaid mälestusi näidatakse aeg-ajalt ikka, kuid valu on sellest palju suurem. Maybelle on läinud ja peategelaste maailm on katki. Armastus ei kao, kuid kõik on muutunud.

Mina igatahes ilma nutmata lõpuni ei jõudnud. Oleksin tegelikult päris mitme stseeni ajal pisaraid valanud (nt siis, kui Didier oma surevale tütrele tähtedest räägib), aga kusagil poole filmi pealt tuli R. koos ühe oma sõbraga koju ning mul oli kuidagi imelik võõra inimese ees pillida. Hoidsin ennast viimase minutini tagasi, aga sel hetkel, kui lõputiitrid käima läksid, sai jõud otsa.

Kõik pole ideaalne, nt mõjus filmi teises pooles esile kerkinud usu ja teaduse vastandamine kuidagi kunstlikult. Ka muusikalisi stseene oli minu maitsele natuke liiga palju. Aga need imepisikesed vead jäid tegelikult üsna märkamatuks, sest kõik muu on tõsiselt hea (kaasa arvatud soundtrack).