Ugala "Keisri hull"

Käisin eile A. seltsis teatris. Kesklinna kõndides kukkusin muidugi keset tänavat pikali ka, aga ega see mu tuju alla viinud, sest ma polnud lihtsalt nii-nii ammu teatrisse jõudnud.
Etenduseks, mille välja valisime, oli Peeter Tammearu ja Jaak Alliku lavastatud "Keisri hull".

Tegu oli Ugala külalisetendusega Vanemuises. Kohe, nähes plakatit, otsustasin lavastust vaatama minna, sest "Keisri hull" on üks mu absoluutseid lemmikuid.
Ma nii lootsin, et väljun saalist elamuse võrra rikkamana, kuid kahjuks valmistas nähtu mitmes mõttes pettumuse.
II vaatust pidasin küll esimesest paremaks, aga siiski. Oleks tahtnud kuulda rohkem von Bocki kirjast keisrile, millest oli vaid tilluke osa sisse jäetud. Saan aru, et tervenisti lihtsalt ei saakski seda laval ette lugeda, kuid oleks võinud kuidagi kavalalt seda ikkagi ära kasutada, näiteks stseenides, kus von Bock on kirjutamas, mõtteid kogumas või oma sisemisi vastuolusid analüüsimas. See kiri on minu jaoks raamatu tähtsaim element, kandes endas kogu loo põhiideed.
Kahju, sest tegelikult oli ka väga ägedaid lahendusi välja mõeldud, eriti meeldis mulle see, kuidas minevikku-olevikku hüplemist vajalikku aastaarvu valgustavate kivide abil esile toodi.
Rõhuasetused olid aga kuidagi imelikud – seal, kus oleks tahtnud rohkem emotsiooni, jäi seda puudu, ent mõnes stseenis keerati vint ikka täiega üle. Jakobist oli saanud tühipaljas kõrvaltegelane või siis mulle ainult tundus nii.
Näitlejad tegid aga head tööd ning kuna ka lavalised lahendused ja rekvisiidid olid huvitavad, julgen "Keisri hullu" ikkagi soovitada.