Ajaloolise filmi analüüs – “Schindleri nimekiri”

Filmiks valisin 1993. aasta Steven Spielbergi “Schindleri nimekirja”, mis on pärjatud mitmete auhindadega, sealhulgas seitsme Oscariga. Ülemaailmse portaali IMDB kasutajad on selle hinnanud ajalooliste filmide edetabelis esimesele kohale. Film põhineb Thomas Keneally samanimelisel romaanil. Põhiosatäitjateks on Liam Neeson, Ben Kingsley ja Ralph Fiennes.

“Schindleri nimekiri” on film natsiparteisse kuuluvast saksa ärimehest Oskar Schindlerist, kes saabub Krakowi 1939. aastal, pärast Poola jagamist Hitleri ja Stalini vahel. Juudid suleti getodesse ning nad kaotasid õiguse ärialal tegutseda.

Schindler loodab leida võimaluse ärimaailma tippu pääsemiseks, kasutades ära sõda ning odavat juutidest koosnevat tööjõudu. Tema lähimaks kaastöötajaks saab juut Itzhak Sterni, kes on andekas raamatupidaja ning omab laialdasi kontakte getos.
Peagi saabub Krakowi ka Amon Göth, SSi komandör, kelle initsiatiivil alustatakse Krakowi-Plaszovi koonduslaagri rajamist, mis toob kaasa jõhkra verevalamise. Protsessi algfaasis on Schindleri eesmärgiks veel rikastumine, kuid pärast seda, kui Berliinist saabub käsk hävitada kõik jäljed Krakowis tapetud juutidest, lammutada Plaszow ning allesjäänud juudid Auschwitzi toimetada, pühendub ta täielikult nende päästmisele.
Schindler saab Göthilt nõusoleku uue tehase rajamiseks oma kodulinna Moraavias, eemale Poolas toimuvast. Göth nõuab aga iga juudi eest, keda Schindler soovib palgata, kõrget hinda ning seetõttu panevadki Schindler ja Stern kokku nimekirja neist, kes Auschwitzi minekust pääsevad. Moraavia tehases keelab Schindler SS ohvitseridel juutidele viga teha. Rohkem kui 1100 juudi elus hoidmiseks veedab Schindler suurema osa ajast altkäemakse jagades.

Filmi sündmustikule paneb punkti Saksamaa alistumine II maailmasõjas, mis tähendab juutide rehabiliteerimist. Lõpustseenis viibitakse Schindleri haual Jeruusalemmas. Schindleri poolt päästetud juudid mööduvad käsikäes neid esindanud näitlejatega hauast ning asetavad sinna kive, märkimaks oma tänu.

Film valmis tõestisündinud loo põhjal: Oskar Schindler oli ajalooline isik, kes elas aastatel 1908-1945, päästes II maailmasõja (1939-1945) ajal aset leidnud holokausti käigus peaaegu 1200 juudi elu.
Lugu on püütud üles ehitada dokumentaali vormis, seega kasutatud on võimalikult vähe fiktiivset materjali. Tuleb tunnistada, et Spielberg on väga head tööd teinud ning faktilisi vigu ning anakronisme on vähe. Ära võib märkida nime “Tšehhoslovakkia” kasutamist, mida tol ajal tegelikult ei eksisteerinud ning seda, et võtteplatsi asukoht ei kattunud tegelikkuses kajastatavate sündumuste toimumiskohaga. Etteheidete tegemine poleks aga õiglane, sest võttegrupi ei saanud Auschwitzis filmimiseks lihtsalt luba, mistõttu tuli filmida väljaspool asuval platsil - see oli tegeliku paiga peegelpilt. Vale filmimispaiga tõttu sünnivad mitmed teisedki anakronismid, näiteks stseenis, kus näidatakse juute üle silla getosse marssimas, liiguvad näitlejad vales suunas, sest ei olnud võimalik filmida sealpool silda, kus geto tegelikult asus.
Veel võib vigadest välja tuua Hennessy pudeli, mis filmis nähtaval kujul anti välja alles 1990-ndatel.

Omaette teema on aga Schindleri nimekirjade olemasolu. 2004. aastal avaldatud Oskar Schindleri biograafia “Oskar Schindler: Avaldamata lugu tema elust, sõjaaegsest tegevusest ja tõelisest loost nimekirja taga” autor David Crowe väidab oma raamatus, et filmis kirjeldatud sündmuste ajal oli Schindler hoopis vangis, kandmas karistust SSi komandör Amon Göthile altkäemaksu andmise eest. Tema meelest nimekirjad küll eksisteerisid, kuid Crowe’i andmetel koostas need juudi rahvusest korrumpeerunud salapolitsei ohvitser Marcel Goldberg ning enamikku nimekirjadesse kantutest Schindler ei tundnudki. Fakti, et Schindleri nimekirja tegelikult ei olnud, kinnitas ka Schindleri ekspert Saksamaa ajaloomuuseumist, Ernst Asmus.

Minu hinnang filmile on positiivne, kuigi ette võib heita mõnevõrra suurt sentimentaalsust, eriti filmi lõpuosas. Samas tuleb tunnistada, et tegemist on äärmiselt delikaatse teemaga ning ehk polegi võimalik sellist lugu kajastada viisil, mis ei toetuks suurel määral emotsioonidele. Võib ka öelda, et tegu ei ole otseselt informatiivse filmiga ning inimesed, kes otsivad konkreetseid teadmisi holokaustist, ei leia sealt just palju fakte.
“Schindleri nimekiri” on pigem õhkkonda kirjeldav teos, kus rõhuasetus on inimeste kannatustel ning läbielamistel. Tegu on kindlasti ühe parima holokausti kujutava filmiga, millele suudaks konkurentsi pakkuda ehk vaid 2002. aasta “The Pianist”.