Jõulud ja Kivisaare fotoraamat

Jõulud on selleks korraks läbi. Esimest korda elus olid mul kahed jõulud (tegelikult isegi kolmed), mis tõi endaga kaasa ka topelt koguse jõuluroogasid (jäin siiski ellu).
Ette sai loetud ka üks "ajaloolaslik" luuletus  - Kulla kallis jõuluvana, kus sa jätsid näärvivana? Saatsid Siberisse vist, sest ta oli kommunist.

Sain muuhulgas ka Alari Kivisaare "Minu fotohaigus ja selle tagajärjed" omanikuks. Minule isiklikult polnud Kivisaar varasemalt erilist muljet jätnud - tundus sellise kahtlase suuvärgiga tüübina, kes teab, mis suuremale osale rahvast peale läheb, ning oskab seda ära kasutada. Esimeste märksõnadena meenusid telesaade "Võta või jäta" ja Sky Plusi hommikuprogramm.

Fotoraamat näitab Kivisaart aga hoopis teisest küljest ning kuigi piltidele lisatud tekst on ehedalt kivisaarelik, ei riku see asja ära, pigem annab midagi juurde (paarist lõigust leiab päris mõnusat huumorit). Kõige rohkem tegeleb Kivisaar makrofotograafiaga (mis teeb tema fanaatilise hirmu ämblike ees kuidagi armsalt koomiliseks), kuid mitte ainult, ning minu meelest on esitatud tööd täitsa fenomenaalsed.

Tundsin koos Kivisaarega kaasa krabiämblikele, kes päevade viisi ühes kohas istudes oma saaki ootavad, sain osa meri- ja kaljukotka võitlusest ning armusin veelgi enam Eesti loodusesse.

Avastasin enda jaoks ka uue linnu - lunni -, keda Kivisaar kirjeldab kui pingviini ja papagoi sohilast. Tegu on ühe imelise olevusega, kelle julgus võttis fotograafilgi põlved nõrgaks. Lunn ei karda objektiivi isegi siis, kui see talle noka ette pista.

Lugesin/vaatasin raamatu kahel korral läbi, sest minu jaoks ühest korrast lihtsalt ei piisanud - esimesel ringil domineerisid tekstid fotode üle, kuigi tegelikult peaks jutt pilte illustreerima, mitte vastupidi.
Igatahes on tegu ilusa teosega, mille ostmist ei kahetse ka Kivisaare suhtes muidu kahtleval seisukohal olev inimene. Saab ahhetada, ohhetada, naerda ja imetleda.