Jah, olin juba ammu-ammu tahtnud Veiko Õunpuu uut filmi näha. Natuke kõhe tunne oli sees, sest olgem ausad, kuidas sa ikka hakkad täiesti neutraalselt vaatama filmi, mida on kas taevani kiidetud või kaugeks ja mõttetuks kunstimögaks sõimatud.
Minu silmis saadab Õunpuud siiski teatud pühapaiste, sest vähemalt Eesti mastaabis on tegemist täieliku geeniusega. Ootasin head ja ei pettunud, kuid mõistetavaks muutusid ka põhjused kriitikanoolte taga.
Olemata filminduse osas asjatundja, kuulun mina paljuski nende vaatajate hulka, kelle jaoks Püha Tõnu kiusamises esinenud viited filmiklassikutele olid ehk tajutavad, kuid täielikust mõistmisest ja dialoogist rääkida oleks naeruväärne. Ja kuna niisugused teadmatud vaatajaid moodustavad kinopublikumi seas domineeriva osa, on ka kommentaarid stiilis "mõttetu", "igav", "midagi ei saanud aru" täiesti mõistetavad. Mina ei lasknud end aga oma rumalusest häirida ning suhestusin Tõnu kiusamisega omal moel.
Õunpuu jätab tõlgendusteks ruumi küll, lihtsalt tuleb pingsalt kaasa mõelda (soov dialoogi nimel vaeva näha võib aga paljudel puududa). Tegemist oli tõelise pühademaiusega minu silmadele, visuaalne muinasjutt.
Nautisin pikki kaadreid, mustvalget pilti ning kauneid maastikuvõtteid. Lemmikuks oli minulgi avatstseen - matuserongkäik, mis ignoreerib sealsamas toimunud avariid, sümboliseerides nii hoolimatust ning ükskõiksust, mis tõesti on tänapäeval olulisteks valupunktideks. Samas oli hetki, mil ekraanil toimuv oli minu maitse jaoks liiga sürr, liiga in-your-face-sügav.
No Comments Yet, Leave Yours!