"Arvo Kukumägi. Alasti elu"

Tallinnas olles leidsin aega ühe-kahe elulooraamatu läbi lugemiseks. Võtsin kätte Ita Everi ja Arvo Kukumäe lood.

Everi oma oli täitsa asjalik ja informeeriv, kuid tundsin puudust vahetuist emotsioonidest, kuidagi kaugeks jäi meie näitlemise grand old lady maailm.

Kukumäe raamat meeldis mulle aga väga-väga. Kuku oli eelnevalt minu jaoks üsna võõras kuju, ikkagi vanema põlvkonna tüüp. Vastupidiselt Ita Everi raamatule, annab see raamat tõeliselt hea pildi inimesest endast, tutvustades seejuures ka erinevaid filmi- ja teatrirolle.
Öeldakse ausalt välja, et Kuku on üks igavene joodik, kes viinakuradita võiks olla üks Eestimaa geniaalsemaid meesnäitlejaid. Juttu tuleb absoluutselt kõigest - teatrist, filmimaailmast, alkoholist, naistest, rahast, väärtushinnangutest.
Minevikust, olevikust, tulevikust. Elust.
Sõna võtavad mitmed Kuku sõbrad, kes talle kõiksugu hädades abiks olnud. Lähedust näitavad just need teravad, kuid ausad kommentaarid, mida sõbrad leheveergudele on poetanud. Ja Kuku on need kõik alles jätnud, kindlasti mitte ilma põhjuseta.

Sõber Peeter Simm: Ma ei saa üldse aru, miks selline ahv nagu tema naistele meeldib. Ma ei saa naistest aru. Temast ma saan. Ta muudab inimese elu põrguks maa peal ja lendab sealt välja nagu kusekera kõigi oma seitsme asjaga. Üks naine viskab ta välja, kahe nädala pärast on ta juba kusagile mujale kolinud ja ennast sisse imenud nagu kaan.

Arutatakse ka joomise ja loomeinimeste vaheliste seoste üle. Ehk tõesti kipuvad andekad inimesed liiga emotsionaalsed olema, lastes välismaailmal end liigselt raputada.

Mõned Kuku kuldmunadest:
Teatris on see kehv, et ühel õhtul oled siil, teisel Hamlet.
Iga lits kiidab oma peput
Ma võin endale kõike lubada. Mu hing on vaba.
Peaasi, et hing laulab, siis on mõtet elada.

Soovitan.