Kogu see ilu võis aeg-ajalt liiastki olla, eksitades lugeja õigelt teerajalt päikest silmitsema, merekohinat kuulama või sügistormi imetlema, kuid pigem rohkem kui vähem.
Ma ei mäleta, kas olen nii kaunilt sõnastatud proosat eesti autorilt varem lugenudki. Ei meenu küll. Ja lõpuks rääkis raamat ikkagi kahe inimese teekonnast üksteise leidmiseni. Mulle teadagi meelivad sellised lood. Tüdruk süütas tulukese ja mees tuli. Ise teadmata, kuhu ta teel on.
Tuul hõljutas tüdruku juukseid. Soola ja adru järgi lõhnav meretuul, mis lagedal veel keerutades üha priskemaks paisus. Sahinal limpsis laine rannaliiva, püüdes jõuda kuivale heidetud võrgukäbani, ent jõud oli pikal teel otsa saanud. Ikka ja jälle tuli tagasi tõmbuda. Kuid kohe tuli uus laine ning tungis visalt lähemale. Tuul kogus jõudu ja Dagne otsis sõnu, mis võinuksid päästa kõik selle ilusa, mille ta oli siit järsaku alt leidnud - naeratuse ja päikese ja merekohina.
Kuid selliseid sõnu ei olnud.
Tegelikult ei oska ma praegugi täpselt öelda, millest see lugu rääkis, detailselt. See viis mu kuhugi ära, mul oli huvitav ja hea, nüüd olen siin maailmas tagasi ning kõik nähtu tundub ebaloomikult kauge ja hägusena.
Akendest ja ustest maailm koosnebki. Sest kõik see, mille juurde me tahame pääseda, on nende taga. Igaühel neist on oma nägu ja omad kombed. Mõni uks sulgub ja avaneb, mõne linki ei liiguta keegi. Mõni aken varjab end looriga, mõni uudistab sind avalikult. Hämarus läidab neis tuled ja öö kustutab taas.
Üksildane tuluke sügaval unetunnil tähendab alati midagi. Midagi, mis pole tavaline, sest ununeb tuli aknasse haruharva. Ja kustunud aken on raske muutuse märk.
Nii palju mõtteid, lukus akende ja uste taga.
Soovitan soojalt.
See kõige suurem tuluke kell 4:23
No Comments Yet, Leave Yours!