Jane Austen, kloonid ja armastus

Järjekordne sess on taas lõpu poole veeremas, jäänud on veel viimane eksam. Päevad mööduvad üsna üksluiselt, nina raamatusse pistetud.

Õhtuti aga olen leidnud aega filmide vaatamiseks, näiteks eile vaatasin juba mitu aastat tagasi välja tulnud "Becoming Jane'i", mis räägib legendaarse Jane Austeni noorusaastatest. Austen ei abiellunud kunagi, kuid filmis toetatakse mõtet sellest, et vaatamata üksikuks jäämisele ei puudunud tema elust armastus.
See on lugu Austeni ja tulevase kohtuniku T. Lefroy armumisest, mis kahjuks ei viinud abieluni, sest nad mõlemad olid vaesed ning Tomil tuli lisaks endale mõelda ka oma perekonna heaolule.

Tegelikkuses on kirjaniku ning noore iirlase armulugu siiski vaid pelk oletus, mis toetub vähestele asitõenditele, kuid nende romaan oli filmina siiski kaasahaarav ja südamlik. Pealegi oli "Becoming Jane" mingis mõttes ehitatud "Uhkuse ja eelarvamuse" vundamendile, mis on üks minu lemmikraamatuid. Ühest küljest olid linateose tegelased ise sarnased Mr. Darcyle ja E. Bennetile, teisalt võis vaataja jälgida, kuidas idee tema peateosest Austenini jõuda võis.

See on üks järjekordne traagiline, kuid USAle kohaselt naiivne armastuslugu, ent mulle lähevad sellised lood sageli hinge.

Täna vaatasin ka ühe teise mulle väga südamelähedase raamatu "Never let me go" (mille sisu ma ei hakka siin ümber jutustama) üsna värsket ekraniseeringut.
Mulle täitsa meeldis, kuigi see oli tempolt kuidagi nii rahulik, isegi aeglane. Mäletan, et raamatu lugesin küll ühe hingetõmbega läbi.
"Never let me go" räägib samuti armastusest, kuid ka paljust muust (raamatus rohkem kui filmis). See on ilus ja mitmetähenduslik lugu, mis on varjatud kloonide ja organidoonorluse maski taha. Loo ulmeline pool ei ole tegelikult oluline, vähemalt minu jaoks mitte.



Kui te nii tunnete, siis ärge laske seda käest.
Never let me go.