Ainuüksi "War an Remembrance'i" eelarve oli 130 miljonit dollarit ning selles lõi kaasa 44 000 näitlejat ja abilist. Ja see on seda väärt - näitlejad, põhjalikkus, visuaalsed efektid. Raske on teostusele midagi suurt ette heita ning kuigi ma kindlasti toon välja mõned puudujäägid, ütlen juba sissejuhatuseks ära, et minu meelest võiks see sari kõigile kohustuslik vaatamine olla.
Põhimõtteliselt jutustatakse vaatajale lugu, mille keskmes on üks ameerika perekond - Henry'd - ning teised, kellega nende tee sõja-aastail ristub. Perekonnapea kapten Victor "Pug" Henry, tema ligadi-logadi alkoholilembene abikaasa Rhonda, vaprad pojad Byron ja Warren ning tütar Madeline.
Esile tõusevad kaks armastuslugu - Byron ja Natalie (juudist ameeriklanna, kes, püüdes päästa fašistlikust Itaaliast oma onu Aaronit, abikaasast lahutatakse ja holokausti õudustesse kistakse) ning armukolmnurk Pug, Rhonda ja Pamela (viimasest saab range mereväelase uus südamedaam, sest sõda mõjub mehe ja Rhonda kooselule laastavalt). Meile näidatakse alates 1930ndate lõpust kuni 1945. aastani maailma laiali pillutud perekonna õnne ja õnnetust. Mitmetest teistest tegelastest teen hiljem juttu.
Alustan negatiivsest, sest head on kordades rohkem. Esimene ülestähendus pole isegi etteheide, pigem märgiksin lihtsalt ära asjaolu, et see "mini"-seriaal on loodud lähtudes lääneriikide, eelkõige USA vaatenurgast ning seda ei tohiks unustada.
Niisiis on põhivaenlaseks Saksamaa, mitte NSVL, mida ei kujutata ühena kahest kurjuse impeeriumist, vaid kui partnerit (olgugi et problemaatilist). Ja seda õigusega, sest ei saa eitada, et NSVLi abi oli Kolmanda Reichi kukutamisel asendamatu.
Samas jäetakse välja need õudused, mille eest Stalin vastutas - ka Ida-Euroopas hukkus miljoneid inimesi ning mitu riiki kadus oma tahte vastaselt maailmakaardilt (hoolimata pateetilisest Atlandi hartast).
Stalinit portreeritakse kui mõnevõrra närvilist, kuid sellegipoolest lõbusat viinanina. Idaeurooplaste nägemus temast on kindlasti radikaalselt erinev ning meil on raske näha Teherani konverentsi sõja suurima diplomaatilise võiduna (nagu seda filmis kirjeldatakse). Siiski tuleb olla mõistev, sest tegu on 80ndate sarjaga ning olgem ausad, veel tänapäevalgi ei mõista suur osa maailmast, et NSVLi kuritegusid on võimalik Natsi-Saksamaa omadega kõrvutada. Tuleb leppida sellega, et Ida-Euroopa oli tollal liitlaste jaoks marginaalne, oluline oli võit Lääne-Euroopas ning selle nimel tuli teha järeleandmisi.
Konkreetsemat kriitikat jagaksin paari osatäitja osas, kellega ma päriselt rahule ei jäänud. Jäi mulje (kuigi ma pole seda teooriat kontrollinud), et ka autorid ise märkasid neid puudujääke ning tegid vajaliku vigade paranduse, sest "War and Remembrance'i" loomisel tehti näitlejate osas mõned olulised muudatused. Natalie Jastrow - ma julgeksin öelda, et kogu sarja peakangelanna - rolli täidab "The Winds of War'i "perioodil Ali MacGraw, kes on minu meelest kohutav.
Hiljem kuulub see osa imelisele Jane Seymore'ile ning siis õppisin minagi Natalie'd armastama. Ali porteeritud Natalie on põikpäine, naiivne ja kohati lausa tüütu naine ning teda on raske Jane'i võrratu võitlejahingega juuditariga isegi võrrelda.
Välja vahetatakse ka Byron, Jan-Michael Vincenti asemele tuuakse Hart Bochner, misläbi seegi roll saab uue elu.
Üks keerulisemaid tegelaskujusid on kindlasti Hitler, kellele minu meelest sobivat osatäitjat ei leitagi, olgugi Steven Berkoffi töö natside juhina on kõrgelt hinnatud. Minu silmis jäävad Der Untergangis (2004) Bruno Ganzi loodud Hitleri kõrval kõik teised kaugele-kaugele maha.
Rohkem ma ei virise. See väga mahukas ja aeganõudev sari on iga minutit väärt, seega soovitan julgelt investeerida. Lisaks meelelahutuslik-fiktiivsele osale on seriaali rikastatud II maailmasõja ajast pärinevate dokumentaalkaadritega ning väga põhjaliku narratiiviga - justkui istuks ajalootunnis. Püütud on rõhuda ka ehedusele, nt teatud osa ststeenidest filmiti tõesti Auschwitzis.
Rõhuv osa näitlejatöödest on suurepärased. Robert Mitchumi Pug on täpselt nii karge ja karune kui ühele tõsisele mereväelasele kohale ning Polly Bergeni Rhonda mõjub just parajalt enesekeskse ning ebastabiilsena. Midway lahingus hukkunud Warren (Ben Murphy) demonstreerib ilmekalt seda entusiasmi ja kirge, millega noored ameerika sõdurid lahingusse tormasid ning ambitsioonika diplomaadi Leslie Slote'i (David Dukes) lugu jälgides saab vaataja kaasa elada tema transformatsioonile mõnevõrra arast mehest tõeliseks kangelaseks, kes vabatahtlikuna sõtta läheb ja oma elu ohverdab.
Kõige traagilisemad osad tuleb täita Jane Seymore'il ja John Gielgudil (Aaron Jastrow), kes peavad taluma sakslaste alandamist ning veedavad aega nii Theresienstadtis (ühes jäledaimas ajaloo Potjomkini küladest) kui Auschwitzis, kus Aaroni elupäevad gaasikambris lõpetatakse.
Silma paistab ka Ralph Bellamy USA sõjaaegse presidendi F. D. Rooseveltina, kes juhtis riiki edukalt 1945. aastani.
Hitleri-Saksamaale kui vaenlasele number üks pööratakse suurt tähelepanu, nii ka tema juhtidele. Ja mulle meeldib, et neid pole kujutatud kui gruppi südametuid olevusi, mis oleks tegeliku olukorra räige lihtsustamine. Eristatakse isiksusi ning ei tehta saladust sellest, et sugugi kõik polnud oma suure juhiga nõus.
Räigeimad stseenid on seotud holokaustiga ning oli hetki, kus mu käed hakkasid värisema, sest juutide saatuse osas detailidest ei hoiduta - piinamised, töölaagrid, hukkamised, alandused, gaasikambrid, krematooriumid, massihauad. Auschwitzis elab vaataja läbi kogu protsessi algusest lõpuni - rongi saabumisest kehadest vabanemiseni.
Kirjeldatakse ka seda, kuidas sakslased sõja lõpufaasis, kui allajäämine oli selge, paaniliselt holokausti tõendeid likvideerima hakkasid. Täna võib möönda, et nad olid selles osaliselt edukadki, sest jätkuvalt leidub hulgaliselt inimesi, kes ei usu juutide genotsiidi.
"The Winds of War" ja "War and Remembrance" moodustavad kõrgklassilise ülevaate II maailmasõjast (vaatamata USA-kesksusele), mille käigus saab elada kaasa ühe perekonna kannatustele ja rõõmudele selle koleda sõja vältel.
PS. Pildid leidsin internetiavarustest
No Comments Yet, Leave Yours!