"A Single Man" (2009)

Olen taas Colin Firthi lainel. Tegelikult ei oska ma kuidagi seletada asjaolu, et Tom Fordi (moekunstnik, kes Gucci pankroti veerelt tippu viis) debüütfilm mul omal ajal kahe silma vahele jäi. Ilma hea sõbra soovituseta olekski see minu jaoks ehk kaotsi läinud, kuid õnneks parandasin eile oma vea.
Pealkirigi reedab, et A Single Man on film üksindusest. Londoni päritolu ülikooli professor George Falconer (Colin Firth), kes on juba pikemat aega USA inglite linnas Los Angeleses elanud, tunneb, et edasi minna pole mõtet. George on kaotanud oma armastatu Jimi (Matthew Goode), kes hukkus traagilises autoõnnetuses kaheksa kuud tagasi ning teda ümbritseb hirmuga täidetud ühiskond - käes on 1962. aasta Kuuba kriis.
Homoseksuaalne professor näeb hirmu aga mujalgi, mitte vaid kommunistide ja pommide ees. Hirm vähemuste ning teistsuguse ees. Tema ise on üks nähtamatutest, neist, keda justkui polekski olemas. Isegi George'i kunagine kallim Charley (Julianne Moore), üks tema lähimaid sõpru, ei paista mõistvat kahe mehe vahelist armastust, uskudes, et Jim oli aseaine millelegi tõelisele (nt perekonna loomisele Charley endaga).

Filmis näeme me päeva, mille George on valinud oma viimaseks. Saame elada kaasa tema pedantsusele ettevalmistuste juures ning tajuda seda karjuvat tühjust, mis teda täidab. Kuulide ostmise ja hüvastijättude kirjutamise kõrval meenutab George Jimi, hajutades kõik kahtlused nendevaheliste tunnete tõelisuse osas.
Vaatamata püüdlustele apaatseks jääda ning päevaga ühele poole saada suudab üks George'i õpilastest, kes on professorisse sügavalt kiindunud, talle naha vahele pugeda ning mehe taas naeratama panna. Päeva lõppu ma siinkohal reetma ei hakka.
A Single Man on esteetline film, sest kuigi selles on ka muud, valitseb väline pool sisulise üle. Meile näidatakse päeva, mida tuleks silmadega süüa ja uskuge mind, iga stseen maitseb hästi.
Suurepärased kostüümid, ebatraditsioonilised nurgad, kaunis helikeel ning värvidemäng (värvid peegeldavad emotsioone). Detailidele pööratakse suurt tähelepanu ning vähemalt mina ei raatsinud ühestki kaadrist loobuda (ma jalutan filme vaadates tihtipeale kusagil ringi ja jään millestki ilma, seekord püsisin paigal).

Pisiasjad olidki need, mis ühe üksiku mehe päeva minu jaoks eriliseks tegid.
Nähtamatu mees, kes elab klaasist majas (tõesti).
Need ranged paksuraamilised prillid.
Täiuslikkuseni viksitud kingad.
Tantsustseen Charley'ga.
Punased huuled.
George endale kuuli pähe laskmiseks sobivat positsiooni otsimas - patju kohendamas, püstolit nii- ja naapidi keeramas, isegi magamiskotti ronimas.
Nähtamatud mehed öises ookeanis.

See, kuidas George kuud vaatab ja tõdeb, et tema elus on nii vähe hetki, mil ta suudab lihtsalt tunda, mitte mõelda - ja just need hetked on kõige kallimad (nii ongi).

Everything is exactly the way it's meant to be.