Olen püüdnud oma põhi- ja keskkooliaega meenutada. Mäletan, et õpetajad hindasid vaikust (oli ka erandeid), see oli justkui õppimise sümbol. Kui klassis valitses vaikus, siis oli õpetaja rahul, uskudes ehk, et vaikus tähendab mõttetööd. See ei pruugi alati nii olla.
Jah, meie eeposki ütleb, et rääkimine hõbe, vaikimine kuld, kuid mina sellesse sajaprotsendiliselt ei usu, vähemalt õppimise osas mitte. Saan aru, et vaikuses möödunud 45 minutit on parem lärmakast ja süsteemitust koolitunnist, kuid see ei ole parim lahendus.
Tunnen, et kaotasin seetõttu kõvasti, et meid ei julgustatud omal ajal sõna võtma ja esinema, argumente otsima. Vaikimine pärsib loomingulisust ning õpetaja kui autoriteedi arvamuse lõputu pealesurumine iseseisvat mõtlemist. Tuleks aruttleda, kuid sellekohast aktiivsust soositakse harva, vähemalt mina tundsin sellest puudust
Gümnaasiumis võis juba rohkem suud lahti teha, seda isegi õhutati, kuid selleks ajaks olin juba üks neist, kelle võime küsimusi esitada oli hääbunud ning iga avalik sõnavõtt tegi mind väga ärevaks (kusjuures algkoolis polnud mul esinemisega absoluutselt probleeme - osalesin nii ilmekalt lugemise võistlustel, laulukooris kui ka näidendites).
Usun, et teistelgi võib nii olla - see alge, mis lapseeas on täiesti olemas, surutakse nii alla, et selle taasleidmine on väga raske või lausa võimatu (kardan, et mina olen oma enesekindlusest alatiseks ilma).
Loomulikult pole see mingi uudis. Eesti üliõpilaste vaikivad auditooriumid on lausa kurikuulsad, kuid minu meelest pole tegu paratamatusega, olukorra juured paiknevad kusagil põhikoolis. Võimalik, et põhikooliaeg on liiga raske, nii mässumeelsetele noortele kui ka nende korraarmastajatest pedagoogidele, kellest teatav osa ei suuda olukorraga hakkama saada - kehestatakse range õpetaja-keskne distsipliin. Klassi ülesandeks jääb vaikides kuulata, üles kirjutada ja pähe õppida.
Ei saa välistada, et asjad on vahepeal paremuse suunas liikunud, minu kooliajast on juba mõned aastad möödas.
Ja ausalt, ma ei arvagi, et kõik koolid ja õpetajad on ühe vitsaga löödud, selline oli minu kogemus.
Igal asjal kaks otsa. Need vaikusetunnid olid juba minu ajal, sada aastat tagasi. Ning siis ma ei mõistnud, miks need tunnid peavad olema nii igavad. Aastaid hiljem pidin ise muu töö kõrvalt mõned aastad õpetajaametit. Soovisin mina ja usun, et paljud õpetajad sooviksid viia tundi läbi mingis nn. seminari vormis. Siis aga selgus, et õpilane ja õpetaja mõistavad aja dimensiooni erinevalt.
VastaKustutaÕpilasele on õppeaasta terve igavik. Õpetajale aga äärmiselt lühike. Minu ühe õppeaine jaoks oli õppeaastaks AINULT 32 tundi. Seega nagu asjaliku lobisemise jaoks eriti palju aega ei jäänud. Oleksin pidanud samuti nõudma surmvaikust klassis, et oma õppekava vuristades ettekanda. Lahendasin asja nii, et jätsin osa teemasid vahele. Lõpuks jätsin õpetamise mitte vahele, vaid hoopis maha - ei istunud see kord ja distsipliin.
Jah, ma mõistan tegelikult väga hästi, et ega õpetajatel kerge pole. Eks see ole üks koht, kus tuleks edasi mõelda - kas meile ikka on tarvis neid ülepaisutatud õppekavasid, kas need täidavad oma eesmärgi? Samamoodi tuleks mõelda prioriteetidele, sest vähemalt meie saime inglise keelt eesti keelest ja kirjandusest kordades rohkem, olgugi et viimane neist hõlmas suuremat(ja minu silmis olulisemat)materjali.
VastaKustuta