Õnneks ei keela keegi nende nautimist ka 2011. aastal. Paar päeva enne vabariigi aastapäeva vaatasin "Invictust" (režissöör Clint Eastwood), kus Morgan Freeman teeb järjekordse suurepärase rolli. Üldiselt on mul nii, et nähes tema nime mõne filmi osatäitjate nimekirjas, julgen seda soovitada.
"Invictus" ei valmistanud pettumust. See on lugu ühest tõelisest riigimehest - Nelson Mandelast.
Mandela (või Madiba nagu teda sageli kutsuti) teenis aastatel 1994-1998 esimese Lõuna Aafrika Vabariigi demokraatlikult valitud presidendina, kusjuures ametisse astudes oli ta juba 75aastane. Mandela tee riigi esiotsa polnud kerge - 1962. aastal pandi ta vangi, kus tulevane president veetis 27 aastat. Miks? Sest Mandela oli aktiivselt võitlenud LAVis 1948-1993 valitsenud apartheidi ehk rassilise eraldatuse poliitika vastu. Selle kuritegeliku režiimi viimasel aastal sai Mandela ka Nobeli rahupreemia.
Filmis keskendutakse sellele, kuidas värske president suutis rahva laialdaselt vihatud ragbimeeskonna Springboksi selja taha ühendada. Uue elu saanud võistkond saavutaski 1995. aastal LAVis peetud maailmakarikal imelise võidu Uus-Meremaa üle.
Omajagu tähelepanu saab ka Francois Pienaar (Matt Damon) - võistkonna valgenahaline peatreener, kes on pigem Mandela-vastasest perekonnast. Tema suhe riigi elus uue lehekülje pööranud presidendiga kujunes kiiresti usaldusväärseks.
Üldiselt ei armasta ma poliitika ja spordi segamist - tahes-tahtamata meenub koheselt mõni ebameeldiv näide (a la Edgar Savisaar, kes koos A. Veerpalu ja J. Maega tehtud pildi jõulukaardina laiali saatis) -, kuid Springboksi puhul see õigustas ennast. Kahe vaenuliku pool ühe eesmärgi taha ühendamine on parim integratsioonipoliitika.
No Comments Yet, Leave Yours!