Filmitööstuses on usaldus üks väga oluline asi ning alkohoolikust Kuku on selle juba ammu-ammu maha mänginud. Aga tuleb loota uutele algustele, sest kuidas muidu leiaksime jõudu edasi minna.
Andres Maimiku juhtimisel on valmis tehtud tõesti valus portreefilm, mis, nagu ma kuulnud olen, pidi algselt rääkima hoopis Kuku ratastooli aheldatud sõbrast Heinost, kes kahjuks ootamatult tulekahjus surma sai. Kahe mehe vahelised stseenid olid minu jaoks ühed liigutavamate seast.
Igatahes kujunes loo põhitegelaseks Kuku ise, kuigi tegelik kangelanna seisab mehe kõrval - see on tema elukaaslane Marit. Võimatu on ettegi kujutada, kui palju see naine on kannatanud, kuid vaatamata sellele pole ta Kukut jätnud (ehkki on püüdnud).
Marit tõdeb filmis, et armastus on nende suhtes olemas, kuid tavaliselt vaid armastusest ei piisa. Kui olla koos inimesega, kes ei hooli tsükliperioodil mitte millestki ja kellestki, tähendab see tegelikult loobumist õigest perekonnast, kus kodu on see turvaline ja õnnelik paik.
Probleeme leiab peaaegu igast perest, kuid enamasti need tulevad ja lähevad. Paandunud alkohoolik jääb aga elu lõpuni alkohoolikuks. Võib olla, et alles surma ähvardusel jäetakse pudel avamata. Kuku on tänaseks vastava ähvarduse oma arstilt saanud ning loodetavasti järgneb sellele tema taastulemine ja igas mõttes paranemine. Filmis näeme Maritit Kuku eest hoolitsemist naljatlevalt kultuurilooliseks vastutuseks nimetavat. Ja nii see tegelikult ongi.
Õõvastav on jälgida Kukut oma elu hävitamas. Ühel hetkel, pärast kahekuulist tsüklit, ei tundud ma teda esimesel pilgul enam äragi.
Kainetel päevadel on Kuku indu täis, tahab, et teda taas usaldataks, unistab suurtest rollidest (nt kuningas Learist) ning paistab, et ta kohe päris siiralt loodab oma naist õnnelikuks teha. Aga need on kained päevad. Siis see innukus jälle kaob ja asendub tahtejõuetuse ning musta auku vajumisega.
Jääb mulje, et üks oluline põhjus, miks Kuku ei suuda viinakuradile vastu astuda, peitub selles, et kuigi ta saab oma sõltuvusest aru, on see saanud liiga suureks osaks tema olemusest. Ta justkui defineerikski ennast joomise kaudu. Kukumägi, kes joob ja joob, kuid ei sure (uskumatul kombel olid filmis tema maksaanalüüside tulemused tõesti korras).
Kindlasti on oma mõju ka Kuku emotsionaalsusel, kuid eks loomeinimesed kipuvadki kraadivõrra tundlikumad olema.
Kuku film ei ole kõigile - see on 88 minutit kaasaelamist ühele tohutult andekale inimesele, kes on täiesti põhja vajunud ning teeb haiget nii iseendale kui teistele -, kuid väärib vaatamist, sest see on p ä r i s.
No Comments Yet, Leave Yours!