Kuulnud olin "Lepitusest" vaid head. Niisugune ülipositiivsus teeb mind alati närviliseks, sest see tähendab tavaliselt pettumust, aga sel korral mitte. "Lepitus" oli täpselt see, mis ta olema pidi - kurb, kuid kaunis armastuslugu, kuhu on põimitud II maailmasõja sündmused ning tõdemus, et teatud vead on jäävad.
Ja nende vigade puhul ei loe, et sa oled noor, naiivne või rumal, sest teatud asju ei saa tagasi võtta. Filmis aga suudab Briony (S. Ronan), kes 13aastasena lahutab kaks armunut - oma vanema õe Cecilia (Knightley) ja Robbie (McAvoy) - vanas eas minevikule otsa vaadata ja rahu leida. Ta ei saa küll tehtut olematuks muuta, kuid otsustab tegelikkuses kurva lõpuga loo õnnelikuks kirjutada - ning sõnadesse pandud armastus ei kao. See on lepitus Briony enda jaoks ning mina kui vaataja andsin talle samuti lõpuks andeks.
See on suurepärane film, kõrgemast klassist nii näitlejatööde kui ka kaadrite poolest.
Robbie rannal, kus ootavad päästmist sõtta eksinud mehed, taustaks räämas majad ning vaateratas, mis hoolimata kõigest pole seiskunud. Justkui sümboliseerides seda, kuidas elu läheb ikka ja alati edasi ning ka kõige raskematel aegadel on maailmas midagi ilusat.
Või see, kuidas möödudes lärmavaid ja purjus sõdureid täis baarist ilmub nähtavale tuba, kus ekraanil jookseb mustvalge armastuslugu. Selle oaasi leidmiseks on vaja baarist läbi minna, mitte sinna jääda, ning sugugi kõik pole piisavalt tugevad.
"Lepituse" lõpp üllatas. Esiteks polnud see hollywoodilikult magus ning ka asja lõpplahendus oli ootamatu. See, kuidas Briony, keda siis näeme haige ja hallipäisena, end enne surma mingis mõttes minevikust vabaks kirjutab, olles viimaks aus ning andes tagasi selle, mille ta kord röövinud oli - õnne.
No Comments Yet, Leave Yours!