Pean tunnistama, et kuulusin pikka aega viimaste sekka. Mäletan, et kui "Avatar" 2009. aastal tuli, siis ei olnud kohta, kus sellest räägitud poleks. Isegi Sirbis kirjutati.
Tõeline fenomen, eelkõige seetõttu, et just "Avatar" tõi 3D-kino massidesse. Kiitsid ka need, kel ei õnnestunud sinise rahva võlumaailma kolmemõõtmeliselt näha. Püüdsin siis minagi "Avatari" nautida, kahemõõtmeliselt. Ei õnnestunud, kohe üldse mitte. 20 lõputuna tundunud minuti järel vajutasin filmi kinni ja olin segaduses. Mulle tundus see paljukiidetud linateos täieliku jampsina. Sinine versioon Poccahontasest?
Nüüd näen asju teisiti, sest loosi tahtel maandus meie koju hiljuti 3D-televiisor ning saabus võimalus Avatari 3Ds vaadata. 3D prillid annavad "Avatarile" elu ning kuigi sinised mehikesed olid ja jäid minu jaoks mõnevõrra koomiliseks, harjusin lõpuks nendegagi.
Sain ühe tõeliselt võimsa filmikogemuse osaliseks, kuigi meie kodune ekraan pole hiigelsuur ning ka heli ei saa kinoga võrrelda. Kõik need vead muutuvad aga tähtsusetuks, sest visuaal on iseenesest nii suurepärane.
"Avatar" on algusest lõpuni 3D-ks loodud ning seda on näha. "Alice Imedemaal", mida samuti 3D-kinos vaatamas käisin, ei saa James Cameroni loomingule ligilähedalegi.
Sisult "Avatar" midagi uut ei paku, sest kui inimesed tõesti avastaksid mingi paradiisile sarnaneva imemaailma, mis asuks priske rahapaja otsas, laseksid nad selle pikema jututa õhku.
No Comments Yet, Leave Yours!