Edward Albee "Kes kardab Virginia Woolfi?"

NO99 kodulehelt leiab ühe intervjuukatkendi, kus Albee räägib, kuidas ta oma näidendile pealkirja leidis:
"Oli üks saluun, kus ma ikka käisin, ning sellel saluunil oli allkorrusel üks suur peegel, kuhu inimesed oma graffiteid sodisid. Kusagil 1953. või 1954. aastal jõin ma ühel õhtul seal õlut ning nägin, kuidas keegi oli vist seebiga peeglile sirgeldanud: "Kes kardab Virginia Woolfi?" Kui ma hakkasin näidendit kirjutama, tuli mulle see meelde. Ja muidugi tähendab "Kes kardab Virginia Woolfi" – kes kardab elu ilma /.../"

Käisin NO99 lavastust "Kes kardab Virginia Woolfi?" tegelikult juba veebruari lõpus vaatamas, kuid otsustasin, et enne ma sellest ei kirjuta, kui ka filmi nähtud saan.
Eile lahkus meie seast legendaarne Elizabeth Taylor ja mulle tundus, et pole paremat aega tema ja Richard Burtoni (mees, kellega Dame Elizabeth lausa kahel korral abiellus) 1966. aasta linateose vaatamiseks. Lõpetasin just mõned minutid tagasi ja kuidagi rusuv tunne on sees.

Rollid olid suurepärased, nii teatris kui filmis. Lavalaudadel olid osatäitjateks Marika Vaarik (Martha) ning Hendrik Toompere (George), kõrvalosades Sergo Vares (Nick) ning Mirtel Pohla (Honey). Ekraanil kuulusid vastavad rollid Elizabeth Taylorile, Richard Burtonile, George Senegalile ja Sandy Dennisele.
Teatris olles ei suutnud ma ära imestada, kui võimsaid näitlejaid Eesti lavadel leidub. Ja need tekstimahud, mida selles loos tuleb esitada - eriti tähelepanuväärne oli Hendrik Toompere, kes NO99-sse nagu valatult sobis.

Kui teatrist tagasi jõudsin, uuriti minult kohe, kas kogu asi liiga masendav polnud. Vastasin "ei", sest esialgu sai päris palju naerda. Ja tõesti, esimesest vaatusest möödus päris suur osa nii, et publik iga natukese aja tagant kõva häälega naeris.
Ehk oli asi selles, et kuidagi pidi reageerima ja naer oli kõige lihtsam viis. Ma ei tea. Kui järele mõelda, siis polnud nende stseenide juures midagi lõbusat, pigem oli tegu traagiliste momentidega, mida esitati nii, et võis kas naerda või nutta. Ootuspäraselt valisid inimesed naeru.

Filmiga oli teistmoodi, kohe algusest peale oli see minu jaoks raske ja ängistav. Nii lõpuni välja. Ma ei leidnud enda jaoks seda hetke, mil oleksin tahtnud naerda, kas või lihtsalt nutmise asemel. Ent ka nutma ma ei puhkenud, ehkki ühel hetkel pidin tegema väikese pausi ja ennast natuke koguma. Läksin kööki ja koorisin endale kaks porgandit, sest nendest saan alati positiivset energiat. Seejärel sain ka allesjäänud tunnikese vaadatud.

"Kes kardab Virginia Woolfi?" on üks paras pähkel, mis on täidetud armastuse, viha, alanduse, enesepettuse ning mängudega. Ja need mängud pole lastele.

Mis on päris ja mis illusioon? Kas tahamegi seda teada ja tunnistada?

Soovitan.