Edithi hääl oli mind juba mõnda aega kusagil mälusoppides kummitanud, aga no kuidagi ei suutnud meenutada ei nime ega lugu. Aga siis käisime Vanemuises "Puhastust" vaatamas ja laval kõlas legendaarne "Padam, Padam".
Seekord ma enam ei unustanud ning olen nüüd Piafist täiesti võlutud.
Praegu on mul tema muusikaga see mõnus liblikad-kõhus-aeg, kus iga lugu tundub veatu ja suurepärane. Kui neis olekski vigu või puudujääke, siis mina neid küll ei märkaks.
Oi, see aeg on nii ilus. Kusjuures ma ei saa prantsuse keelest tuhkagi aru, aga see ei sega mind absoluutselt.
Ehk on isegi parem, sest sõnad ei ahista, kuid tunne on sellegipoolest olemas.
No Comments Yet, Leave Yours!