Mäletan neid tagasi vaadates lõputuna paistvaid suveõhtuid, mil kivil niisama istuti (kuigi ema mulle koguaeg meenutas, et külmal kivil ei tohi istuda) ja juttu aeti. Olen seal üksigi aega parajaks teinud, kas kedagi oodates või oma koduaknaid silmitsedes.
Ööpimeduses meeldis mulle otsida aknaid, mis ühes rütmis vilkusid, sest nii sain teada, kus vaadati televiisorist samu saateid. Kõik need inimesed, kelle eluteed tegelikkuses väga erinevaid radu jooksid, jagasid nii enesele teadmata üht hetke oma elust mõne teise perekonna, vana koristajatädi või üksiku naabrimehega.
Kordumistest rääkides võiks kasutada ka üht suurepärast Mark Twaini tsitaati, mida on hiljuti seoses Liibüas toimuvaga mitmel pool kasutatud - History does not repeat itself, but it does rhyme.
No Comments Yet, Leave Yours!