Dorian&Matlena

Möödunud nädalavahetusel sain loetud kaks raamatut: O. Wilde'i "Dorian Gray portree", mis kuulub kirjanduse kuldvaramusse, ja A. Perviku "Matlena teekonna".
Üks on eakas, teine veel päris uus, alles 2010. aastal välja tulnud. Aga head on nad mõlemad, olgugi et väga erinevad.

"Dorian Gray portree" pakub sissevaadet 19. sajandi aadlike mõttemaailma, "Matlena teekond" räägib sama ajastu alandlikust, kuid sihikindlast maanaisest, kel on vaja oma Krimmi sõtta jäänud mehe surmatunnistust, et eluga edasi minna. Esimene on rohkem mõistusele, teine südamele.
"Matlena teekonna" puhul paneb imestama, kuidas nii pisikesse raamatusse on mahutatud nii suured mõtted - lehekülgi on vaid 72. Ei loe maht, vaid sõnum, ning Matlena, A. Perviku vaarvanaema teekonnal on väärt sõnum olemas. Ja Matlena lugu ei jää sajandite taha, vaid kestab tänagi. Inimesed on ikka inimlikuks jäänud ja soovidki pole meil tegelikult palju muutunud, vähemalt need kõige olulisemad mitte.

Kirjutasin, nagu mulle ikka kombeks, välja mõned silma torganud mõtteterad. Wilde'i teos kujutabki endast justkui tema kuulsaimate tsitaatide kollektsiooni, seega tähelepanuväärsetest ütlemistest puudust pole.

"Dorian Gray portreest":

Sellest, kui kõik sinust räägivad, on siin maailmas siiski midagi halvemat: kui sinust keegi ei räägi.
Südametunnistus ja argus on tegelikult üks ja sama.
Teile meeldivad kõik inimesed, tähendab, te olete kõigi vastu ükskõikne.
Keegi meist ei või kannatada inimesi, kellel on samad vead kui meil enestelgi.
Geenius kestab kahtlemata kauem kui ilu.
Tundmuste eesõiguseks on meid eksiteele viia, Teaduse eesõiguseks on tundetu olla.
Täpsus on suurim ajaröövel.
Tänapäeval teavad inimesed kõigi asjade hinda, kuid mitte millegi väärtust.
Ilu otsimises ongi elu saladus.
Üksikasjad on alati labased.
Ühiskond, vähemalt tsiviliseeritud ühiskond, pole kunagi eriti varmalt valmis uskuma midagi halba neist, kes on samal ajal nii rikkad kui sarmikad.
Defineerida tähendab piirata.
Iga kuritegu on labane, just nagu iga labasus on kuritegu.

"Matlena teekonnast":

Kuidas siis kellelgi õnne või õnnetust on, sest igaüks omasse aega ei sobigi.
Sõnadega võib niisama kui kividega surnuks pilduda.
Sest iga asja ei saagi sõnadega öelda. Ainult aimu võib anda, ja aimab see, kellele on antud aimata.