Tõnu Õnnepalu "Paradiis"

Paradiis on üks koht ja aeg. Koht - väike küla Hiiumaa läänetipu ligidal metsa ja mere vahel, aeg  - põhiliselt 1980. aastate lõpp, 90ndate algus.

"Paradiisis" käisin ainult iseenda jaoks. Tavaliselt leian oma laualt vaid niisuguseid teoseid, mis sobivad kandma erialakirjanduse silti. Ühel hetkel tundsin, et pean lugema midagi, mis sellest kõigest hingata laseks.
"Paradiisi" kätte võtmisest olin ammu mõelnud ning raamatukogus riiulite vahel lonkides jäid just selle hallid kaaned mulle esimesena silma. Tasahilju hellitasin lootust, et ehk õnnestub mul Tõnu Õnnepalu "Paradiisist" leida killuke päris oma paradiisi. Ja mulle tundub, et natuke see unistus isegi täitus. Igatahes olen oma paradiisile nüüd sammukese lähemal.

Esialgu oli "Paradiis" mulle võõras. See tundus kuidagi aeglane, liiga üksikasjalik, kauge. Aga siis astusin väravast sisse ja lugu hakkas kasvama, nii viimase leheküljeni välja.
Lõpuks paistis see väike kohake Hiiumaal lausa otsatu.
Kõik need igapävased pisiasjad, millest Õnnepalu räägib, muutusid nii suureks ja oluliseks. Minu meelest võiks "Paradiis" kõigile vabatahtlik-kohustuslik kirjandus olla, sest see tõesti paneb lugeja seisma ja ümbritsevat sisse hingama.
Kuidas nii elutul kui elusal on oma roll, kuidas just meie silmade ja sõnade läbi saavad asjad oma tähenduse, sõnumi. "Paradiisis" lihtsalt tuleb aeg maha võtta, muud moodi ei saa.

Ja alles hiljem mõistsin, kui väga mulle seda vaja oli. Õnnepalu räägib "Paradiisis" sellest, kuidas umbes nii 21.-23. eluaastani elas ta justkui unes või poolunes ja siis ärkas. Tunnen, et minu elus on praegu niisugune ärkamise aeg.

"Paradiisis" on ka palju kurbust, kuigi ehk polegi see tegelikult kurbus, võib-olla on see pigem mäletamise ja mälestamisega paratamatult kaasnev valu, mis pole ebameeldiv, vaid inimlik ja vajalik. Igatahes läksid Õnnepalu jutustatud kadumise lood mulle südamesse. Nii tervalt kõlab neis lugudes maaelu järkjärguline (kuigi, arvestades eestlaste traditsioone, tegelikult üsna järsk) hääbumine. Veel on maal elu, aga kauaks? Ma mõtlen päris maainimesi ja -elu, mitte lihtsalt suvitajaid ja turismimajandust.

Aga "Paradiis" oli minu jaoks ilus ja hea. Soovitan soojalt.

Kirjutan siia mõned "Paradiisist" pärit mõtted, mille eest talle eriliselt tänulik olen.

"Nüüd on nad lihtsalt prügi, mida aeg-ajalt hoogtöö korras, looduskaitse eestvõttel rannast koristatakse. Aga neid asju tuleb ka palju vähem, sest prügi merreheitmise keeldu järgitakse laevadel vist päris rangelt. Meretagust huvitavat maailma pole enam olemas. See kõik on üks harilik maailm. Ja neid asju saab poest lihtsalt raha eest ja nendesse saab samuti sõita lihtsalt raha eest. Aga raha on nagu nõidus, mis muudab asjad väärtusetuks prügiks ja kohad üksteisega sarnaseks."

"Aga ma ei tea, miks me jääme pidama ühte paika ja teise ei jää, miks me saame kokku ühe inimesega ja teisega ei teki meil midagi. Ma olen mõelnud, et ehk on see nii, et mel on siis midagi neilt õppida. Sellelt paigalt või sellelt inimeselt."

"Raamatutes on ju nii, et sa kohtad seal kedagi. Ma ei kohanud. Aga hetkekski ei arvanud ma, et raamatud võivad valetada. Viga pidi olema milleski muus. Sest miks see on nii: nii paljud näod ja ei ühtegi nägu, nii palju kehad - eemalt - ja ei ühtegi lähedal. Nii paljud hinged inimeste silmades, ja ei ühtegi hinge."

"Vanad Paradiisi inimesed olid üldse kannatlikud ja sellepärast ma arvan, et elu, mida me nüüd peame raskeks, ei olnud neile raske. Me oleme lihtsalt kannatamatuks muutunud. Ja see teebki elu raskeks. Samuti kui mugavused. Mis peaksid ju tegema meid vabaks, aga ma vaatan, et miski ei orjasta rohkem kui mugavused."

"Aga kas me oleme kunagi päriselt üksi? Jah, kui enesehaletsus peale tuleb, ja jaanuari pikkadel õhtutel, kui raadiost polnud midagi kuulata ja raamatutel polnud midagi öelda (sest kui me ise jääme sisemiselt tummaks, nagu me vahel jääme, siis on tummad ka kõik raamatud), keerasin ma näo seina poole oma asemel, Helmi toa poole, kus tema juba magusasti magas oma voodis, ja andusin süngele enesehaletsusele. Enamasti hakkas ikka lõpuks kergem."

"Ma arvasin, et minevikku saab asjade kujul maha jätta. Ja majade ja kohtade kujul. Ja inimeste kujul. Aga muide ei saa, nagu ei saa teda ka nende kujul kaasa võtta. Sa lihtsalt oled need talved ja need suved ja need inimesed - võta või jäta."

"Jah, kui mind kutsutaks Paradiisi, nii nagu ta praegu on ja mis temast on järel?
Sest mõned mõttes pole seal ju enam suurt midagi. Kõik on lagunenud, nii paljud on surnud või ära läinud. Mets ja metsikuks vanunud üksluine rohi on kasvanud sinna, kus olid murused õued ja ilus õitsev hein, sest ilusti õitseb ta vaid seal, kus teda niidetakse. 
Ja teisest küljest on seal kõik alles. Ronga hõikamine sinisest taevast luidete kohal kostab täpselt niisama moodi nagu ta kostis kaks- või kolmsada aastat tagasi Paradiisi isanda kõrvu, kui ta Korbi mägedelt nägi kuldset päikest ja merd."

"Sest ma vaatan, et iga inimene on siin maailmas nagu üks sõnum. Aga mitte enda jaoks. Enda jaoks pole me mingid sõnumid ja isegi kui teised meile ütlevad, et oleme, me ei usu. Ja oma sõnumit otsime me teistelt, nende huulte pealt ja nende silmadest ja nende keha piirjoontest. See on meeleheitlik otsing, sest eks meil ole kange valu teada saada, mis me oleme."