Looduse ilu ja valu

Vaatasin mõni aeg tagasi ETV pealt ühte loodusfilmi - teate küll neid toredaid sarju, kus näidatakse kauneid kaadreid metsadest, vetest, mägedest, suurtest ja väikestest elukatest, jahipidajatest ning nende ohvritest.
Mäletan, et omal ajal olin niisuguste dokumentaalide suur austaja, kuid siis lõpetasin nende jälgimise ära, täitsa teadlikult kohe. Loodussaated muutusid ühel hetkel minu jaoks lihtsalt liiga masendavaks. Sa imetled looduse ilu, näiteks vihmametsi, aga samas kuuled, kuidas kõik see rikkus on suures osas hävitatud. Ja loomulikult on selle taga inimene.

Mul on parajasti pooleli BBC 11-osaline dokumentaal "Planet Earth" 2006. aastast. Soovitan seda kõigile, sest julgen väita, et tegu on ühe parima loodussarjaga, mis kunagi tehtud. Saab nii nutta kui ka naerda.
Kui kurb on abitult vaadata, kuidas üksik elevandipoeg januse ja näljasena oma ema otsib ning tema jälgedes edasi läheb, kuid kahjuks vales suunas.
Õnneks ei lasta publikul liiga nukraks muutuda, sest rõõmu ja värve on looduses tohutult. Ühes osas tutvustatakse nt linde, keda saaks vabalt pisikesteks Michael Jacksoniteks nimetada. Ja pandad! Kaadrid on nii võimsad, et juba kahel korral on kananahk ihule tulnud, näiteks siis, kui sain aegluubis valge hai rünnakut näha. Ühesõnaga, loodus on imeline.
Tahaks ainult, et kusagil alateadvuses ei kõmiseks pidevalt üks mõte - meie, inimesed, hävitamine tasapisi, kuid püsivalt, seda maagilist maailma.

Amuuri leopardeid on looduses veel 30-40 ringis. Miks? Põhjuseks on jahipidamine ja nende elupaikade hävitamine