"Moevennad/Stilyagi" (2008)

Tänu toredale Nõukogude Liidu ajaloo kursusele, kus meil toimuvad Pimedate Ööde Filmifestivali asemel hoopis Valgete Hommikute filmiseansid, sattusin vaatama 2008. aastast pärinevat vene päritolu filmi Stilyagi ehk siis eesti keelde tõlgituna "Moevennad".

Mulle ei istu muusikalid kohe mitte kuidagi. Kui ma mõtlen sellistele tänapäevastele ülipoppidele üllitistele nagu "High School Musical", tõusevad mul ihukarvad püsti ja protesteerivad. Mõni klassikalisem, nagu "Helisev muusika" või "Grease", on täitsa tore vaatamine, aga hea muusikal on minu silmis siiski paras haruldus. Stilyagit võiks nii aga sildistada küll.

Vene filmimaailm on mulle üsna võõras, seega tuttavaid nägusid ekraanil ei kohanud, kuigi kommentaare lugedes sain teada, et Stilyagis osalesid ka mõned päris suured tähed. Mõnes mõttes oli selline tundmatus täitsa tore vaheldus.
Igatahes on Stilyagi näol üle pika aja tegu ühe niisuguse muusikaliga, mida julgeksin teistelegi soovitada. Mulle lihtsalt nii väga meeldis see soundtrack, mida saatis ka värvikas ja huvitav koreograafia.
1950ndate osas, mida filmis kujutatakse, ei ole ma kindlasti objektiivne, sest see on periood, mis mind väga huvitab, kuid usun, et Stilyagi on teistelgi tore vaatamine. Tolleaegsete noorte raskused nõukogude tegelikkusega kohanemisel on esitatud mõnusas huumori võtmes, mis kisub kohati lausa absurdi, kuid lugu tervikuna toimib.

Stilyagi esimene pool minu jaoks oluliselt tugevam, ühel hetkel hakkas asi natuke ära vajuma (nt siis, kui peakangelanna sünnitab ootamatult mustanahalise lapse, kuigi on paaris hoopis valgenahalise noormehega).
Silma jäi kõiksugu lahedaid elemente, alates riietustest ning lõpetades sellega, et saksofon oli 1950ndate Nõukogudemaal pigem külmrelv kui muusikainstrument, sest džäss oli ohtlik ning seda tuli kuulata salaja - vastavast õhustikust eheda pildi maalimisega saadi edukalt hakkama.
Nurga taga läksid müügiks välismaised plaadid (Elvis, Miles Davis jt), värvilised lipsud ja muu põnev, mis aitas mässumeelsetel noortel end ümbritsevast hallist eristada.
Ja nn moevennad talusid uhkusega tänaval neid alatasa saatvaid altkulmu pilke, sest nad ei tahtnudki olla viksid ja viisakad nõukogude noored, kel puudub eripära. Isegi oma nimed muudeti ameerikapärasteks - Melsist sai Mel, Polzast Polly jne.

Laske moevendadel end kaheks lõbusaks tunniks kaasa haarata.