Vello Vikerkaar "Pikk jutt, sitt jutt"

Mina sain teada, kes on Vello Vikerkaar, kui ta Tartus RSRis loengut andmas käis. Ja Vello on siiani jäänud minu lemmikuks, kuigi külalisi on olnud nii karvaseid kui sulelisi - Edgar Savisaarest ja Kaitsepolitsei esindajatest Sergei Stadnikovini.

Vello tuli ja ütles, et meie olemegi übermenschen. Seda mitte kuidagi pahatahtlikult, vaid lihtsalt rõhutades, et kui ruum on täis noori ja teadmishimulisi inimesi, siis on kõik teed avatud. Tõesti mõnus vaheldus tavalisele meie-kõrgharidus-on-põhjas-mantrale.

Pärast seda olen ennast Vello kirjutistega kursis hoidnud ning paar nädalat tagasi avastasin, et ta on välja andnud ühe lühijuttude kogumiku- "Pikk jutt, sitt jutt". Neelasin kõik jutud kahe päevaga alla, lihtsalt seetõttu, et päikeseliste ilmadega ei jaksa kogu aeg lugeda, muidu oleks tõenäoliselt üks päev kulunud. Seda raamatut on väga raske käest panna.

Vello Vikerkaare põhiteemaks on eestlased, sageli läheneb ta siinse rahva iseloomuomadustele üsna kriitiliselt, kuid mitte alati. Ma täitsa usun, et Kanadast pärit Vellole võime meie siin Kodu-Eestis ikka väga sissepoole pööratud ja tuimad paista. Aeg-ajalt lõbustan ennast, vaadates videosid Eestis antud kontsertidest, kus suured tähed annavad laval kõik, mis neil anda on, aga eestlane lihtsalt seisab/istub nagu sajanditevanune tammepuu.
Samas kirjutab Vello kohati ehteestlaslikult. Tema parajalt must huumor meeldib mulle väga ja paljude lugude põhjal võiks teda täieõiguslikuks kohalikuks pidada. Samas ei muutu Vello vulgaarseks, ta tajub piirjoont huumori ja labasuse vahel. Loomulikult tuleb teha üldistusi, millest mõni end tõenäoliselt puudutatuna tunneb, kuid lühijuttude puhul ei jää muud üle. Vorm seab omad piirangud.
Lugedes tuli vastu ka rõõmustavaid äratundmishetki, nt loos "Masinapurustaja kiri", kus on juttu eestlaste tehnikaarmastusest. Ostsin mõni aeg tagasi oma esimese puutetundliku ekraaniga telefoni ja ma ei oska sõnadessegi panna, kui väga igatsen seda vana, tavaliste nuppudega Nokiat. Poes ringi vaadates tekkis mul täpselt samasugune tunne nagu Vellol, justkui oleksid vitriinidesse paigutatud telefonid hoopis laulatussõrmused mõnes juveeliäris (ning ka hinnad on vastavad). Valisin lõpuks ühe soodustelefoni ja astusin tänapäeva multifunktsionaalsesse maailma.

Teine lugu, millele kahe käega alla kirjutaksin (kuigi selliseid oli raamatus veel palju-palju), kannab nime "Elu väikesel ekraanil" ja räägib TV3 ja Kanal 2 "saavutustest" telemaastikul. Mu eesti keel ei ole perfekte ja vahel ma ei ole päris kindel, kas "Reporter" ikka toodab niisugust jama, nagu mulle näib. Pean Vello kurvastuseks ütlema, et asi ei ole tema keeleoskuses. Reporter on selline saade, mis tasub käima panna siis, kui pea on muremõtteid täis, sest tunni ajaga muudetakse vaataja sisuliselt mõtlemisvõimetuks. Katkisest saunaaknast seitsmeminutiline lõik teha on tõeline kunst.

Aga minu lemmiklooks kujunes viimane - "Rännukoer Mundo" - eelkõige seetõttu, et kirjutades pikalt kellestki tõeliselt lähedasest avab Vello rohkem ka ennast. See on ju teada-tuntud tarkusetera, et inimese tõelist olemust on võimalik näha, jälgides, kuidas ta käitub endast nõrgematega. Mundo (suurepärane nimevalik!), sibery husky, kes on tuntud ka kui Eesti kroonprints, saab pärast kurnavat teekonda seisusekohase kohtlemise osaliseks.
Soovitan.