Kas tõesti veel üks pidamata võitlus?

Täna kirjutavad kõik lehed ajaloost, loomulikult, sest käes on juuniküüditamise 70. aastapäev. Lugedes Priit Simsoni seda artiklit tekkisid minulgi mõned mõtted.

Simson lõpetab oma artikli tõdemusega, et küüditamiste - eelkõige 1949. aasta - näol on tegemist veel ühe pidamata võitlusega Eesti ajaloos. Tõsi, küüditamise takistamist pidasid metsavennad oluliseks eesmärgiks ning fakt, et deporteerimise läbiviimise takistamine ebaõnnestus, mõjus partisanide moraalile laastavalt. Siiski ei olnud metsavendade olukord nii roosiline nagu Simson sel paista laseb, väites, et 1949. a  küüditamise eel osales metsavendluses tuhandeid, Pärs ja Laidoner ei sundinud enam eestlasi alandusi alla neelama ning et bolševikke tunti, ootamatusi enam polnud (see viimane väide tundub minu maitsele kuidagi eriti naiivne).
Kui juba Leedus, kus partisanivõitlus ületas Eestit ja Lätit nii metsavendade ulatuse kui ka organiseerituse poolest, oli metsavendade arv oli 1949. aastaks langenud ligikaudu 2000 võitlejale, siis vaevalt saab Eesti puhul rääkida tuhandetest metsavendadest.

Metsavendluse kõrgperiood jäi Eestis siiski aastatesse 1945-1947 ning 1949. aastaks oli liikumine jõudnud allakäigufaasi. Ei tohi unustada, et kuigi metsavennad võisid oma vaenlase tegemistest ja strateegiatest hästi informeeritud olla, puudus Eestis tõhusaks vastupanuks vajalik organiseerituse tase.
Ainus suurem metsavendi ühendav organisatsioon RVL likvideeriti sisuliselt juba 1948. aastal, kuigi juhtkonna tabamiseni jõuti alles 1949. Just see, et märtsiküüditamise ajaks oli relvastatud vastupanu oluliselt nõrgenenud, andiski võimudele võimaluse massirepressioonide edukaks läbiviimiseks.

Simson ei leia, et kusagil Eestis oleks toimunud ainsatki nimetamisväärset vastuhakku, kuid mõne jaoks võiksid nimetamisväärsed olla ka need üksikud tulevahetused, mis siiski aset leidsid (mida mainib ka nt Mart Laar Eesti ajaloo VI köites). Jah, kindlasti on need marginaalsed üritused, kuid mida muud olekski realistlik oodata üsna passiivseks muutunud, nõrgestatud ning üksteisest eraldatud metsavennasalkadelt.

Kõige rohkem häiriski mind nimetatud artikli puhul see pidamata võitluse teema, sest minu meelest algas metsavendade võitlus juba 1944. aastal ning arvestades seda, et Moskva poliitika Baltikumi suhtes muutus juba 1947. aastal otsustavalt (J. Zubkova järgi ettevaatlikust sovetiseerimisest vägivaldsete massirepressioonide kasuks), siis oleks ilma nende vastupanuta küüditamine ehk varemgi toimunud.