Kesköised mõtted

Lugesin täna Võrust Tartusse sõites Epp Petrone "Minu Ameerika" teist raamatut (viimasel ajal on "Minu" sari mulle kuidagi eriliselt hingelähedaseks saanud, kõik need lahkumiste ja kohanemiste lood).

Mind jäi kummitama üks lõik, kus autor räägib kolmest faasist, mille üks immigrant võõral maal läbi elab. Kuidas alguses tundub kõik uus ja erutav, kuid hiljem elevus taandub ning tekib teatav tõrksus, see on omamoodi segaduste ning probleemide märkamise periood. Lõpuks jõutakse aga leppimiseni ehk siis kohanetakse. Ma küll ei ela veel Soomes, kuid kuna plaanid on nii kindlad ja selged, olen juba praegu ühe jalaga segaduses.
Kõndisin mõni päev tagasi Manniga poodi, rääkisime tühjast-tähjast ja naersime ning ühel hetkel see tabas mind. Varsti ei käi me enam niimoodi poes.
Ja ma olen hakanud Tartus teatud kohti teise pilguga vaatama, tajuma, et see on tõenäoliselt minu viimane Tartu sügis. Sügis – Tartus peaks sellest aastaajast alati suure tähega rääkima.

Aeg-ajalt kujutlen olukordi, kus tahan midagi öelda, kuid ei oska. Seda, kuidas olen võimetu oma mõtteid välja ütlema ja ei saa rääkida teemadel, mis mulle korda lähevad. Ma ei kahtle, tean, et tahan Soome minna ning et tehtud otsused on õiged. Ent asjad pole mustvalged.

Aga mis põhiline – meie ühisel elul Raunoga pole Soomes enam ajalimiiti.