Tagasi

Laevas loksudes nägin aknast nii imepunast päikesetõusu, et mulle jäi täiesti mõistmatuks, kuidas enamik inimesi sellest vaatest tuima näoga mööda kõnnib. Õnneks oli seal ka üks noorpaar, kelle kaks last kohe aknale kõõluma tormasid.

"Ma tahan seda päikest kinni püüda!"

"Aga mina tahan seda ära süüa!"

Ja nii nad imetlesid ja arutlesid seal päris pikalt.

Lapsed oskavad nii tabavalt ausad olla, ütlevad asju südamest, ei tea veel midagi taktitundest ja viisakusreeglitest.

Kaks umbes 7-9-aastast poissi, kes minu lähedal istusid, vaidlesid rahvuste teemal. Üks väitis kindlalt, et tema on eestlane, teine ei nõustunud, sest eestlased elavat Eestis ja käivat eestikeelses koolis, tema aga elab Soomes ja käib sealses koolis (eesti keeles rääkisid nad mõlemad). Esimene poiss aga ei tahtnud alla anda ja ütles, et tema teab, et ta on eestlane, sest emme ütles nii.
Vaidlema nad jäidki.