Käisime neljapäeval Artises Michael Haneke "Armastust" vaatamas. Ja ehkki Artis on kino, oleksin justkui teatriski ära käinud. "Armastus" lihtsalt on selline teos, milles kino ja teater on mõnusas sümbioosis.
Olime vaimu valmis pannud, sest teadsime, et tegu pole kerge vaatamisega. Leidub filme, millega otsast lõpuni minek on piisavalt kurnav, et nende kogemist võiks nimetada hingeliseks eksperimendiks iseendaga." Armastus" on kindlasti üks neist filmidest, mis avab selliseid uksi ja aknaid, mida üldjuhul kümne luku taga hoitakse.
Keegi ei taha igapäevaselt mõelda vananemisest, iseenda või oma lähedaste surmast ning sellele eelnevast kannatuste kadalipust. Ent varem või hiljem lõppeb meie kõigi maine teekond ja sageli pole lahkumine ilus, vaid aeglane, valus ning tühi.
Tühi, sest kuigi inimese keha võib veel elada, ei pruugi t e m a s t enam palju alles olla. Me kõik saame otsa. Ja ma ei teagi, kumb on hullem - kas ise kannatada või näha piinlemas oma kallimat. Öeldakse, et jagatud rõõm on suurem ja jagatud valu kaalub vähem. Ent lootus kergemale lõpule pole see, mis inimesi viimase hetkeni koos hoiab. See on ikkagi armastus.
"Armastuse" lõpp on traagiline, ent kas saakski olla teisiti. Selline film võiks lõppeda sajal eri moel, kuid kurb oleks ta ikkagi.
Miks saab "Armastust" võrrelda teatrilavaga? Sest raskeid ja venivaid kohti pole välja lõigatud. Kui invaliidistunud abikaasa jalgu on vaja tõsta 15 korda, siis seda ka näidatakse, esimesest pingutusest viimaseni. Kui ta pole enam võimeline ise vetsus käima ja teda tuleb sinna tassida, siis tuleb vaatajal kaasa elada igale sammule, kõigile alandavatele hetkedele.
Ma ei mäletagi, millal mõni film mind sellisel määral puudutas. Enamiku ajast püüdsin pisaraid tagasi hoida, sest mulle ei meeldi kinos nutta, kuid lõpuks siiski murdusin ja seda mingi suhteliselt pingevaba stseeni käigus. Ei tea, kas keegi suudab "Armastust" nii vaadata, et ta kas või korraks ei mõtle, et ekraanil võib joosta ka tema tulevik. Minul see igatahes ei õnnestunud.
Mul on surmaga üldse imelik suhe olnud. Olin päris väike, kui teadvustasin, et ma kardan surma. Vaevalt et keegi seda ootab, kuid minus tekitas kogu see teadmatus ja lõplikkus kabuhirmu. Et mul pole enam mõtteid, et kõik on läinud. See, et me tegelikult lihtsalt ei tea ja ei saagi teada. Kergem oli uks sulgeda.
"Armastus" sundis mind surmale otsa vaatama, ent nüüd juba täiskasvanu pilguga.
Väärt film valusast paratamatusest. Ei tohiks aga muutuda liiga
kurvameelseks ja unustada, et Georges'i ja Anne'i (imelised
näitlejatööd) teekond oli tegelikult õnnelik.
Prokrastineerin
6 tundi tagasi
No Comments Yet, Leave Yours!