Tõnu Õnnepalu "Mandala" (2012)

Õnnepalu stiil on täiesti ainulaadne. Vähemalt ei tekita mitte kellegi teise raamatud minus sellist tabamatut rahutunnet, isegi pärast väga pikka ja rasket päeva. Tema lood avavad ukse, mis viib kuhugi kaugele, kuhu igapäevamured ei pääse. Kui selles imelises paigas üldse millelegi mõelda, siis vaid olulistele küsimustele. Sageli peidavad need suured küsimused end kõige lihtsamates asjades, juhtumistes või olendites (nt kassides, aedades, kollastes majades või elektrita talveõhtuis - see nimekiri on lõputu).
Arvasin, et "Paradiisist" paremaks minna ei saa ja võib-olla oli mul isegi õigus, ent "Mandala" ei jää sammugi maha.
"Mandala" on nagu pärast pikka ja tuulist suvepäeva vaikseks jäänud meri. Pealtnäha selge ja rahulik, ent tegelikkuses sügav ja ettearvamatu. Kuid alati, olenemata ilmast, ilus.

Selles raamatus on paljud olulised mõtted väga lihtsalt kirjas. Just argipäevatõdede ja -teadmiste kaudu suurte tunnete ja ideede avamine ongi minu meelest Õnnepalu tugevaim külg. Loomulikult jätab ta lahtiseid otsi, muidu poleks ju huvitav, kuid põhiline saab öeldud pikema keerutamiseta.
Seda põhilist võivad küll saata mõned kaunistavad detailid ja uitmõtted, kuid asja tuum on kindlalt paigas.
"Mandala" puhul ei saa üle ega ümber kassidest. Olen nende kavalate ja isepäiste neljakäpaliste tõeline austaja. Kahtlemata on kassid ka kirjaniku südame võitnud, sest muidu oleks võimatu nende mõttemaailma nii tabavalt ja vaimukalt tõlgendada.

See on lugu Kirjanikust ja tema kassidest (ehkki läheb aega, enne kui talle endale kohale jõuab, et need on t e m a kassid). Paljudest risti-rästi käpajälgedest Kollase maja hoovis, mõisa läheduses ja kaugemalgi. Lühemad ja pikemad teekonnad, otsingud. Minu jaoks oli "Mandalas" kõik olemas. Soovitan soojalt.

Ja taas panen siia kirja mõned oma lemmikkohad:

Enesekriitikas on kassid tugevad: nad ei lasku selleni i i a l.

Kolhoos oli see, et lehmad elasid hulgakesti koos riigi poolt neile ehitatud laudas, nende piim läks riigile, ja inimesedki, kes lehmade eest hoolitsesid ja neile heina tegid, elasid riigi poolt põlluserva ehitatud majakeses hulgakesti koos. 

Ta elab üksi ja inimesega on kord nii, et kui ta on üksi, ta naerab vähe, sest tal ei tule lihtsalt meelde naerda. Naermine on veidi nagu kassidel nurrumine. Mis sa ikka üksi naerad. 

Kasside poolest võivad inimesed seda kujutleda, kui see neile meeldib: et nad v õ t a v a d endale kassi. Loomulikult võtab kass endale ikka inimese. 

Maal, nagu öeldud, on nii palju asju, mis pole enam need, mis nad olid ja milleks neid ikka veel hüütakse. Laut pole enam laut, sest pole lehmi. Raudteejaam pole enam raudteejaam, sest pole rongi, pole jaamaülemat ega tema kassi. 

Aga ikka on huvitav tuppa minna ja vaadata, mis kaussidesse on i l m u n u d. Või mida antakse. Teinekord on tähtis ka ainult see, et antakse, andmise ja vastuvõtmise rituaal. Niisuguste asjade vastu pole kassid sugugi tundetud. 

Võib-olla on üksijäämiseks tuhandeid teid, aga kirjanikuga oli asi pigem lihtne. Ta kippus oma sõbrad, isegi oma s õ b r a teinekord lihtsalt unustama. Tal oli huvitav oma mõtetega, ta ei vajanud sel hetkel mitte kedagi. Aga sõprus on nagu aed. Kui sa ta lohakile jätad, ta metsistub. Väga ruttu muide. Varsti on veel näha, et seal o l i kord aed. Kes ei oleks maal neid mahajäetud aedu näinud? mõni vana äranäritud õunapuu veel m e e n u t a b midagi, mõni pojengipõõsas, paar nartsissi, mis igal kevadel metsiku rohu sees ikka veel õitsema hakkavad. 
Aia saab muidugu uuesti üles harida, aga see on siis juba üks teine aed.

Sest mis on linn, küsis ta endalt. Kurb kordumine. Ikka ja jälle. Üks ja sama. Ainult pealispinnal on kõik uus, kaubad aknal, autod tänaval, mõtted ajalehes. Kõik see p e a b olema uus, et kasvõi katsudagi varjata seda pääsmatut tiirutamist ümber ühe ja sama.