Püha tervis

Veel hiljuti ei olnud ma kursis sellega, kes oli Kärt Krikmann, ei teadnud midagi ilublogist Cattiva's Closet ega polnud kuulnud tema võitlusest vähiga. 9. jaanuaril ilmus aga uudis selle kohta, et blogija Kärt on surnud, sest jäi võitluses vähiga kaotajaks.
Võib-olla poleks ma seda lugu lähemalt vaadanudki, kuid märkasin, et pildil olev naine paistab nii noor, minuvanune. Lugema hakates selguski, et Kärt oli minust vaid paar aastat vanem. Tänaseks pole haiguse avastamise hetkest veel aastatki möödas, kuid Kärt on läinud.

Lugesin artikli läbi ning tutvusin Kärdi blogiga, kus võib tänase päevani näha ühe vähihaige rasket teekonda, nii lootusekiiri kui ka tagasilööke. Lootuses, et ehk saab keegi kirjutistest abi või läheb tänu tema loole kontrolli, otsustas Kärt oma lahinguid maailmaga jagada. Üks paljudest ilublogidest muutus oma elu eest võitlemise blogiks.

Lapsena mõtlesin ikka, et vähk on vanainimeste haigus. Hiljem mõistsin, et tegelikkuses võib see õnnetus tabada igas eas inimesi, kuid kusagil minu alateadvuses säilis ikkagi naiivne veendumus, et olen selleks kõigeks liiga noor ning ei pea muretsema.

Kannatan teadagi kõiksuguste (iseseisvalt diagnoositud) foobiate käes ja loomulikult kardan ka arstikabinetti astumist. See on üks halbade uudiste saamise koht.
Igatahes käis just tänu Kärdi loole minu peas mingi plõks ning panin arsti juurde aja kinni.

PS. Soovitan filmi Hungry for Change (2012) (võib juhtuda, et jooksete pärast poodi peterselli ostma).