"The Perks of Being a Wallflower" (2012)

Panin hommikul poole kaheksaks äratuse, et lõputöö kirjutamisega varakult pihta hakata. Kell on kohe üksteist ja ma pole propagandale ikka veel minutitki pühendanud.

Ma ei saa oma hommikusööki nautida nii, et mu silmad samal ajal midagi ekraanilt ei jälgi. Juba mõnda aega oli Stephen Chbosky samanimelise noorteromaani põhjal vändatud "The Perks of Being a Wallflower" kusagil minu arvuti kaustade rägastikus seisnud ja oma aega oodanud. Täna oli ühest küljest vale aeg, sest plaanisin olla tubli ja õppida, kuid samas... Kõik läks nii, nagu pidi.
Sest mingil imelikul kohe-tuleb-diip-hetk-tasandil tunnen, et valisin selle filmi vaatamiseks väga õige hetke.
Kui mu elus oleks praegu halb aeg, siis oleksin viimaste kaadrite järel ilmselt mõelnud, et ma olen üks kurb lugu. Pikkade aastate jooksul olin selles täiesti veendunud ja ei suutnud uskuda, et võiks olla teisiti.

Et tuleb keegi, kes muudab seda, kuidas ma oma elu näen, kes võtab mind täpselt nii tüütu unistajast küünikuna, nagu ma olen, kuid ei lase ennast sellest heidutada. Et tuleb keegi, kes teeb minust õnneliku loo. Kes õpetab mind seda lugu nägema.

Olin varem täiesti kindel, et ennast tuleb defineerida selle põhjal, mida oleme teinud, tundnud, läbi elanud. Nüüd olen aru saanud, et vähemalt sama oluline on arvestada seda, millised me olla tahaksime, millest unistame.

Ma polnud väga kaua ühtegi keskkooliajast rääkivat filmi vaadanud, sest need on üldjuhul nõmedad ning tekitavad tunde, nagu oleks suure doosi ajumürki võtnud.
Seda konkreetset filmi kiitis aga üks neist toredatest blogijatest, kelle tegemistel silma peal hoian, ning seetõttu otsustasin riskida.

Soovitan kõigile keskmisest introvertsematele ja/või alaväärsuskomplekside all kannatavatele inimestele, kes usuvad, et valusad lapsepõlve/noorusaja mälestused on nad lõplikult ära lõhkunud.