Hurts "Exile"

Hurtsil tuli hiljuti teine album välja, mis tähendab, et sain üle pika aja värskest muusikast vaimustuda. Loomulikult olen täiesti erapoolik hindaja, sest see originaalne ja mõnusalt sünge duo jäi mulle juba oma esimese, 2010. aastal avaldatud albumiga silma.
Pidasin ja pean tegelikult praegugi "Happinessi" ületamatuks, sest kuulasin selle lihtsalt ribadeks - vaid üks lugu ei jõudnud mu mp3-mängija raudvara hulka ning ma ausalt ei oska isegi pakkuda, mitusada ringi oma tollasele playlistile 2011. aasta suvel peale tegin. "Stay" on tänase päevani minu lemmliklugude nimekirjas kõrgel kohal.

Hurts viljeleb küll poppi, kuid nende puhul mind isegi ei huvita mingisugused sildistamised. Tean ainult seda, et nad teevad oma asja kuradi hästi. Sellegipoolest kartsin esialgu uue albumi lugusid kuulata, sest sageli lastakse pärast esialgset edu latt alla või hakatakse ennast kordama. Veel rohkem hakkasin muretsema pärast "Exile'i" esiksingli "Miracle" väljatulekut, sest selles konkreetses loos jäi minu jaoks midagi puudu. Eile võtsin ennast aga kokku ja kuulasin kogu albumi läbi - ma ei pidanud pettuma. Hurts on jätkuvalt tasemel.

Kohe esimesel kuulamisel sai lemmikuks "Somebody To Die For", aga head on ka "Blind", "Help", "Sandman" jt. Teen Hurtsi puhul erandi ja annan neile isegi dubstepi kasutamise andeks, sest imekombel kõlab see õudus, mida üldjuhul "robotite pornoks" kutsun, "Exile'i" lugudes täiesti talutavalt.

Novembris tulevad Theo ja Adam jälle Tallinnasse. Jäin oktoobris toimunud kontserdiga väga rahule ning vaevalt suudan selgi aastal eemale hoida.