Hüvasti jätmisest ja kõigest muust

Minu jaoks on praegu käimas üks tõeliselt veider periood. Jõuan päevas mitu korda põdeda, sest mul justkui pole enam elu. Samas olen olukorraga vist nii ära harjunud, et ma justkui ei tunnegi sellest puudust. Sellest energiast ja jõust, mida annab heade sõprade seltskond, hommikuni tantsimine ning maailma asjade üle arutlemine.
Minu päevad mööduvad kodus arvuti ekraani vahtides. Põhimõtteliselt võiksin midagi ette võtta, mind ei vaeva mingi meeletu ajapuudus, aga kui ma parajasti oma lõputööga ei tegele, siis ma lihtsalt muretsen selle pärast. Muuks ei ole tuju ega tahtmist.

Minu ja ajaloo tulevik? Salaja loodan, et mingi ime läbi ei tule meil pärast neid rõõmu ja vaevaga täidetud aastaid üksteist maha jätta. Selleks läheks küll vaja väga palju "olekseid", ent kunagi ei või teada. Hetkel on reaalsus see, et mul on vaja kool ära lõpetada, saagu mis saab. Edasi on pime maa.

Kuigi elan jätkuvalt meie Pepleri tänava korteris, mida olen juba aastaid koduks kutsunud, tunnen ennast kodutuna. Olen oma kolepruunitriibuliste seintega toast lihtsalt välja kasvanud.
Minu kodu on Soomes, ehkki meil pole praegu reaalselt ühtegi kohta, mida ühiseks koduks nimetada. Seda kodu, mille aadressit me veel ei tea, täidame igapäevaselt uute plaanide ja lootustega. 

Mulle tundub, et olen juba praegu Eestiga hüvasti jätmas. Olen endale kallitest asjadest ja kohtadest tasapisi lahti ütlemas. Õpin neile mitte mõtlema, nendeta hakkama saama.
Pole hommikuid TÜ raamatukogus, jalutuskäike üle Toomemäe, ülikooli peahoonet, minu lemmikpoode, üliõpilaslinna energiat, isegi mitte eesti keele turvalist kõla igal tänavanurgal. Need asjad ei kuulu enam minu igapäeva.

Lõpuks tuleb meelde kõige hullem - pole ka Manni. Oleme juba aastaid koos elanud, nagu sukk ja saabas.
Mann kolib Tallinnasse ja mina Mikkelisse. Tema kardab pealinna elutempot ja suurust, mina aga Mikkeli perifeersust.
Ootame, unistame ja kardame - siiani veel üheskoos.

Kummalisest asjadest rääkides. Kas ma päriselt usun, et olen vähem kui kolme kuu pärast abielus?Kindlasti mitte. Tõenäoliselt jõuab see alles pulmapäeval kohale.
Mäletan veel seda aega, kui oli vaid mingi kauge unistus, mida ma ei julgenud kõva häälega väljagi öelda. Et ongi õige asi, olgugi mustmiljon takistust ees. Elu on täis juhuseid ja sageli võivad imelised teekonnad alguse saada pealtnäha ebaolulistest kokkusattumustest. Meil läks täpselt nii.

Lõpetuseks midagi ilusat.