Teekond oli põnev. Eriti meeldis see, et minevikus sobramine ja ammu lahkunud inimeste meenutamine tõi mulle lähemale minu elavaid sugulasi, kes hea meelega abikäe ulatasid ja oma teadmisi jagasid.
MÕIS
Perekonnapärimuse poolest on minu perekonnaga on kõige tihedamalt seotud Riidaja mõis, saksakeelse nimega Morsel-Podrigel. Viljandimaal Helme kihelkonnas asunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Põdrala valla territooriumile. Minu ema, kes käis Riidaja mõisas asunud koolis, mäletab siiani seda püha tunnet, mida tekitas üksi keset parki seisva mõisa kabeli külastamine. Riidajaga seotud mälestusi on ema minuga mitmel korral jaganud. Ent minu vanaisapoolsele suguvõsale kuulunud Ärma (Erma) talu, kus ta 1954. aastal sündis, kuulus hoopis Kärstna mõisa (saksakeelse nimega Kerstenshof) alla. Ajaloolise jaotuse järgi kuulus Kärstna samuti Helme kihelkonda, jäädes kaasajal Tarvastu valla territooriumile.
Peaaegu kogu Helme kihelkond, sh Kärstna paikkond, oli Gustav II Adolfi läänistusena Tiesenhausenitele läinud (1) ning iseseisva valdusena rajati Kärstna mõis 1678. aastal, kui Helme maad Franz von Dreilingi pärijate vahel mitmeks tükiks jagati ning Kärstnast omaette valdus tehti. Kärstna mõis läks esialgu F. von Dreilingi tütrele Elisabethile, kes oli abielus Caspar von Ceumerniga. Mõni aasta hiljem ostis selle Hans Conrad von Rosen. 17. sajandi lõpus mõis riigistati, kuid 1724. aastal läks mõis uuesti Dreilingite kätte. 1740. aastal pärisid mõisa Caspar von Dreilingi tütrar Gerdruta ning tema abikaasa maanõunik Caspar Heinrich von Anrep. 1750. aastal sai mõisa omanikuks Gertruda ning C. H. von Anrepi poeg maamarssal Wolff Heinrich von Anrep, kelle vennale kapten Karl Gustav von Anrepile (1720-1796, maanõunik 1772-1777) valdus hiljem edasi pärandus.(2)
Kärstna väljaehitamise võttis tõsiselt käsile aga alles Heinrich Reinhold von Anrep (1760-1807, maanõunik 1798-1805), kes sai mõisa omanikuks oma isa surma järel 1796. aastal. Viibinud küll seoses sõjaväeteenistusega Liivimaalt eemal, otsustas R. von Anrep isa saatusest kuuldes siiski Kärstna mõisa valitsemise üle võtta. Uue omaniku ajal laiendati härrastemaja ning rajati park. H. R. von Anrep langes 1807. aastal keiserliku kindralleitnandina Preisi-Prantsuse sõjas Mohrungeni lahingus. 1844. aastal püstitas tema poeg Joseph Carl von Anrep (1796-1860)(3) isa auks Kabelimäele kauni klassitsistlikus stiilis malmist mälestusmärgi, mis kujutab tohutul rändrahnul lamavat lõvi. Teos valmistati Berliini Kuninglikus Valukojas skulptor Christian Daniel Rauchi kavandi põhjal ning see on tänini säilinud, ehkki 2006. aastal lõhuti üks lõvi käppadest ning see tuli koopiaga asendada. Algselt oli lõvikuju kõrval ka rist, mis on hävinud.
6. mail 1853 andis Vene keiser Nikolai I kindralleitnant J. C. von Anrepile, kes abiellus krahvinna Cecilie Philippine von Elmptiga (1812–1892), krahvitiitli ja laiendatud vapi ning ta hakkas kandma perekonnanime „Anrep-Elmpt“.(4)
Kindrali surma järel 1860. aastal pärandus mõis tema pojale krahv Reinhold Johann Philipp von Anrep-Elmptile (1834-1888)(5), kes suri lastetuna, mistõttu 1888. aastal läks Kärstna mõnevõrra kaugemates sugulussidemetes oleva Konrad Ferdinand von Anrepi (1839-1924, maanõunik 1893-1902) valdusse. Uus härra hakkas mõisa energiliselt välja ehitama. Just tema ajal, 1890ndate lõpul ja 20. saj alguses, sai Kärstna mõisasüda oma praeguse ilme ning K. von Anrep oli ka mõisa viimane peremees enne 1919. aasta võõrandamist.(6)
Mõisa kahekorruseline peahoone on ehitatud mitmes järgus. Selle vanim osa on umbes 1800. aastast ehk siis R. von Anrepi ajast pärinev kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis. 1900. aasta paiku lisati hoonele algsega risti paiknev teine tiib, mis muutis mõisa endisest pea poole suuremaks ning andis sellele L-kujulise põhiplaani. Härrastemajale anti nimetatud ümberehitusega moodne juugendlik väliskuju. Ent uus ehitis jõudis püsida vaid mõne aasta, sest 1907. aastal valla pääsenud tulekahju järel jäid alles üksnes müürid. Peagi taastati mõisahoone arhitekt Otto Wildau projekti järgi küll endises mahus, kuid juugendi asemel hakkas domineerima neoklassitsism, millele lisandusid vaid mõned vähesed neobaroksed ja juugendlikud elemendid.(7) Maja otsafassaadil asuva peasissekäigu kohal paikneb Anrepite vapp ning katuse all jookseb hammaskarniis. Maastikuarhitekt Walter von Engelhardt kujundas hoone ümber ka neobarokse pargi.(8)
Mõisasüdamest poolteist kilomeetrit läänes asub 136 meetri kõrgune Kärstna mägi, ümbruskonna üks kõrgemaid paiku, millelt avaneb avar vaade ida suunas kuni Vooremaa küngasteni. Anrepid rajasid mäe tippu oma perekonnakalmistu koos kabeliga, mis on praeguseks varemeis. Kärstna mäelt mõisasüdamesse suunduv tee on kujundati alleena ning jalutustee suurele maanteele ääristati lillepeenarde ja elupuudega. Kuni 18.-19. sajandini oli Kärstna mäest ja mõisa peahoonest mööduv tee üks piirkonna olulisemaid maanteid.
Kärstna mõisa karjamõisateks olid Karoli (Karolinehof) ja Soe (Reinsberg).
1924. aastast alates on mõisas tegutsenud Kärstna kool ning 2009. aastast ka lasteaed.
2000. aastal toimus mõisa osaline restaureerimine.
TALU
Südamelähedaseim on mulle vanaisapoolsele Lippude (Lip) suguvõsale kuulunud Ärma (Erma) talu, mis asus Liivimaa kubermangus Viljandimaal Helme kihelkonnas Kärstna/Murikatsi (Kärstna kõrvalmõis, Murrikatz) mõisa piirkonnas.
Erma (n 16) päriseksostmise leping sõlmiti 1874. aastal 3000 rubla peale. Samal aastal maksti osade kaupa ära kokku 1100 rubla. Talu osteti Hans Lipu nimele, Ado Lipp oli käemeheks.
MÕIS
Perekonnapärimuse poolest on minu perekonnaga on kõige tihedamalt seotud Riidaja mõis, saksakeelse nimega Morsel-Podrigel. Viljandimaal Helme kihelkonnas asunud mõis jääb kaasajal Valgamaale Põdrala valla territooriumile. Minu ema, kes käis Riidaja mõisas asunud koolis, mäletab siiani seda püha tunnet, mida tekitas üksi keset parki seisva mõisa kabeli külastamine. Riidajaga seotud mälestusi on ema minuga mitmel korral jaganud. Ent minu vanaisapoolsele suguvõsale kuulunud Ärma (Erma) talu, kus ta 1954. aastal sündis, kuulus hoopis Kärstna mõisa (saksakeelse nimega Kerstenshof) alla. Ajaloolise jaotuse järgi kuulus Kärstna samuti Helme kihelkonda, jäädes kaasajal Tarvastu valla territooriumile.
Peaaegu kogu Helme kihelkond, sh Kärstna paikkond, oli Gustav II Adolfi läänistusena Tiesenhausenitele läinud (1) ning iseseisva valdusena rajati Kärstna mõis 1678. aastal, kui Helme maad Franz von Dreilingi pärijate vahel mitmeks tükiks jagati ning Kärstnast omaette valdus tehti. Kärstna mõis läks esialgu F. von Dreilingi tütrele Elisabethile, kes oli abielus Caspar von Ceumerniga. Mõni aasta hiljem ostis selle Hans Conrad von Rosen. 17. sajandi lõpus mõis riigistati, kuid 1724. aastal läks mõis uuesti Dreilingite kätte. 1740. aastal pärisid mõisa Caspar von Dreilingi tütrar Gerdruta ning tema abikaasa maanõunik Caspar Heinrich von Anrep. 1750. aastal sai mõisa omanikuks Gertruda ning C. H. von Anrepi poeg maamarssal Wolff Heinrich von Anrep, kelle vennale kapten Karl Gustav von Anrepile (1720-1796, maanõunik 1772-1777) valdus hiljem edasi pärandus.(2)
Kärstna väljaehitamise võttis tõsiselt käsile aga alles Heinrich Reinhold von Anrep (1760-1807, maanõunik 1798-1805), kes sai mõisa omanikuks oma isa surma järel 1796. aastal. Viibinud küll seoses sõjaväeteenistusega Liivimaalt eemal, otsustas R. von Anrep isa saatusest kuuldes siiski Kärstna mõisa valitsemise üle võtta. Uue omaniku ajal laiendati härrastemaja ning rajati park. H. R. von Anrep langes 1807. aastal keiserliku kindralleitnandina Preisi-Prantsuse sõjas Mohrungeni lahingus. 1844. aastal püstitas tema poeg Joseph Carl von Anrep (1796-1860)(3) isa auks Kabelimäele kauni klassitsistlikus stiilis malmist mälestusmärgi, mis kujutab tohutul rändrahnul lamavat lõvi. Teos valmistati Berliini Kuninglikus Valukojas skulptor Christian Daniel Rauchi kavandi põhjal ning see on tänini säilinud, ehkki 2006. aastal lõhuti üks lõvi käppadest ning see tuli koopiaga asendada. Algselt oli lõvikuju kõrval ka rist, mis on hävinud.
6. mail 1853 andis Vene keiser Nikolai I kindralleitnant J. C. von Anrepile, kes abiellus krahvinna Cecilie Philippine von Elmptiga (1812–1892), krahvitiitli ja laiendatud vapi ning ta hakkas kandma perekonnanime „Anrep-Elmpt“.(4)
Kindrali surma järel 1860. aastal pärandus mõis tema pojale krahv Reinhold Johann Philipp von Anrep-Elmptile (1834-1888)(5), kes suri lastetuna, mistõttu 1888. aastal läks Kärstna mõnevõrra kaugemates sugulussidemetes oleva Konrad Ferdinand von Anrepi (1839-1924, maanõunik 1893-1902) valdusse. Uus härra hakkas mõisa energiliselt välja ehitama. Just tema ajal, 1890ndate lõpul ja 20. saj alguses, sai Kärstna mõisasüda oma praeguse ilme ning K. von Anrep oli ka mõisa viimane peremees enne 1919. aasta võõrandamist.(6)
Mõisa kahekorruseline peahoone on ehitatud mitmes järgus. Selle vanim osa on umbes 1800. aastast ehk siis R. von Anrepi ajast pärinev kahekorruseline varaklassitsistlik ehitis. 1900. aasta paiku lisati hoonele algsega risti paiknev teine tiib, mis muutis mõisa endisest pea poole suuremaks ning andis sellele L-kujulise põhiplaani. Härrastemajale anti nimetatud ümberehitusega moodne juugendlik väliskuju. Ent uus ehitis jõudis püsida vaid mõne aasta, sest 1907. aastal valla pääsenud tulekahju järel jäid alles üksnes müürid. Peagi taastati mõisahoone arhitekt Otto Wildau projekti järgi küll endises mahus, kuid juugendi asemel hakkas domineerima neoklassitsism, millele lisandusid vaid mõned vähesed neobaroksed ja juugendlikud elemendid.(7) Maja otsafassaadil asuva peasissekäigu kohal paikneb Anrepite vapp ning katuse all jookseb hammaskarniis. Maastikuarhitekt Walter von Engelhardt kujundas hoone ümber ka neobarokse pargi.(8)
Mõisasüdamest poolteist kilomeetrit läänes asub 136 meetri kõrgune Kärstna mägi, ümbruskonna üks kõrgemaid paiku, millelt avaneb avar vaade ida suunas kuni Vooremaa küngasteni. Anrepid rajasid mäe tippu oma perekonnakalmistu koos kabeliga, mis on praeguseks varemeis. Kärstna mäelt mõisasüdamesse suunduv tee on kujundati alleena ning jalutustee suurele maanteele ääristati lillepeenarde ja elupuudega. Kuni 18.-19. sajandini oli Kärstna mäest ja mõisa peahoonest mööduv tee üks piirkonna olulisemaid maanteid.
Kärstna mõisa karjamõisateks olid Karoli (Karolinehof) ja Soe (Reinsberg).
1924. aastast alates on mõisas tegutsenud Kärstna kool ning 2009. aastast ka lasteaed.
2000. aastal toimus mõisa osaline restaureerimine.
Kärstna mõisa peahoone.
Allikas: Isiklik kogu.
Südamelähedaseim on mulle vanaisapoolsele Lippude (Lip) suguvõsale kuulunud Ärma (Erma) talu, mis asus Liivimaa kubermangus Viljandimaal Helme kihelkonnas Kärstna/Murikatsi (Kärstna kõrvalmõis, Murrikatz) mõisa piirkonnas.
Tegelikult asuvad minu suguvõsa kaugemad juured hoopis Tarvastu kihelkonnas Voorul (Worroküll). Kaugeim esivanem, kes üles leitud, on 1765. aastal surnud Toosi (Varese) Hans. Tema poeg Ado suri 1821. aastal juba Lipu nime kandes. Ärma talu ajaloo kontekstis on esimeseks oluliseks Lippude suguvõsa esindajaks minu vanavanavanaisa Ado Lipp, kel 1857. aastal sündis poeg Hans, Ärma talu tulevane peremees. 1858. aastal elas perekond jätkuvalt Voorul – Arrako Tido talus. Ado oli peres vanuselt teine poeg, mistõttu pole üllatav, et ta isatalust lahkus ja endale Kärstna/Murikatsi piirkonnas uue kodu muretses. Ado vahetas koos oma perega elukohta 1868. aastal, mil ta oli 35aastane.
Ärma talu kohta suutsin leida andmeid juba alates 1795. aastast, ehkki talu nimetati siis Hermaks. 1826. aasta vaheloenduse ajal esines talu hoopis Arma/Aerma nime all, muutudes hiljem jälle Hermaks ning edasi Ermaks (see jäigi tegelikult talu ametlikuks nimeks, ehkki suulises pärimuses sai temast Ärma).
Ärma talu kohta suutsin leida andmeid juba alates 1795. aastast, ehkki talu nimetati siis Hermaks. 1826. aasta vaheloenduse ajal esines talu hoopis Arma/Aerma nime all, muutudes hiljem jälle Hermaks ning edasi Ermaks (see jäigi tegelikult talu ametlikuks nimeks, ehkki suulises pärimuses sai temast Ärma).
Erma (n 16) päriseksostmise leping sõlmiti 1874. aastal 3000 rubla peale. Samal aastal maksti osade kaupa ära kokku 1100 rubla. Talu osteti Hans Lipu nimele, Ado Lipp oli käemeheks.
Ärma oli minu esivanemate ajal väga jõukas talukoht olnud, pärast I maailmasõda peeti seal oma kauplustki. Samuti oli talul kolm tiiki, sh säilitustiik ja loomajoogitiik. Minu vanavanaisa Hans Lipp oli üks neist, kes surid 1918. aastal Hispaania palavikku, ja minu vanaisa Valter Lipp oli esimene juba Ärmal sündinud peremees.
Ent Ärma talu ei õnnestunud isegi mu emal täies ilus näha, sest see hävis II maailmasõja ajal 1944. aastal. Nimelt riputas vanavanaema riisumise hirmus väravale sildi „Tüüfus“ ning sakslased, kel oli lähedalasuvas metsas baas, põletasid talu seepeale maha. Säilis ainult saun, mis teistest hoonetest kaugemal asus (seegi hävis mõned aastad hiljem).
Pärast II maailmasõda ehitati rahapuuduse tõttu uus elamine hoopis vanast hobusetallist, mille seinad olid maakivist ja jäid tulekahjus püsti. Uues majas tuli perel hakkama saada ainult kahe toaga ning nendestki vaid üks oli soe, köök oli savipõrandaga. Esialgu, kui ehitustööd alles käisid, tuli üldse saunas elada. Tingimused olid nii kehvad, et sõja ajal ja vahetult pärast seda kaotas pere kolm last. Ema on mulle nõukogude aja raskuste kohta palju lugusid rääkinud – loomade peitmisest ja kolhoosipõllult põhu varastamisest teelt hobuse väljaheidete kokku korjamiseni välja.
Vanavanaisa Hans Lipp. Allikas: Isiklik kogu.
Vanaisa Valter Lipp. Allikas: Isiklik kogu.
Ent Ärma talu ei õnnestunud isegi mu emal täies ilus näha, sest see hävis II maailmasõja ajal 1944. aastal. Nimelt riputas vanavanaema riisumise hirmus väravale sildi „Tüüfus“ ning sakslased, kel oli lähedalasuvas metsas baas, põletasid talu seepeale maha. Säilis ainult saun, mis teistest hoonetest kaugemal asus (seegi hävis mõned aastad hiljem).
Kogunemine (ilmselt
jaanipäeva pidamine) Ärma (Erma) talu ees. Allikas: isiklik kogu.
Vana Ärma talu.
Allikas: isiklik kogu.
Kuna minu vanaisa oli uhke ja isepäine mees (näiteks abiellus ta popsi perekonnast pärit Leidaga, keda ülejäänud suguvõsa kunagi lõplikult omaks ei võtnud) ning keeldus kollektiviseerimise käigus kolhoosi astumast, siis karistusena anti talule tavalisest määrast veelgi vähem maad – ainult 0,15 ha. Eesti Vabariigi ajal oli talule kuulunud 20 ha põllumaad ja 11 ha metsa. „Õnnelikul“ Nõukogudemaal tuli vanaisal käia tööl 30 km eemal asunud traktorijaamas ning pidada ka sepa ametit. Ema mäletab, et ta oli hiljemgi vanu piire meeles pidanud ning enda istutatud kasemetsa väga hoidnud, käinud vaatamas ja jälginud, millal see raieküpseks saab – säilis lootus, et ehk ajad muutuvad.
Vanad ajad aga ei naasnud, ehkki kehvas olukorras talus elati püsivalt sees 1992. aastani, mil suri minu vanaema. Ema lahkus Ärmalt juba 1970. aastal. 90ndate alguses jäi talu tühjalt seisma ning tema lõpp oli kurb. Vargad tegid seal täiesti puhta töö – kaasa võeti tehnika, pliidid, ahjud ja isegi laepalgid, mille tagajärjel lagi sisse kukkus.
(7) Kärstna mõis. // Eesti mõisaportaal. [http://www.mois.ee/vilj/karstna.shtml]. Viimati vaadatud: 28.02.2013.
(8) Särg, A. Viljandimaa mõisad ja mõisnikud, lk 44.
Vanad ajad aga ei naasnud, ehkki kehvas olukorras talus elati püsivalt sees 1992. aastani, mil suri minu vanaema. Ema lahkus Ärmalt juba 1970. aastal. 90ndate alguses jäi talu tühjalt seisma ning tema lõpp oli kurb. Vargad tegid seal täiesti puhta töö – kaasa võeti tehnika, pliidid, ahjud ja isegi laepalgid, mille tagajärjel lagi sisse kukkus.
(1) Maiste, Juhan. Eestimaa mõisad. Tallinn: Kunst 2005, lk 408.
(2) Särg, Alo. Viljandimaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo 2007, lk 40-41.
(2) Särg, Alo. Viljandimaa mõisad ja mõisnikud. Tallinn: Argo 2007, lk 40-41.
(3) J. C. von Anrep-Elmpt ülendati Krimmi sõja käigus
kindraliks ning ta juhtis Calafati piiramist.
(4) Särg, A. Viljandimaa mõisad ja mõisnikud, lk 44.
(5) R. J. P. von Anrep-Elmpt oli muuhulgas ka Venemaa sõjaväelane, maadeavastaja (jõudis reisida kõigil viiel mandril) ja kirjanik, abiellus kaks korda ning suri Birmas.
(6) Kultuurimälestiste riiklik register.
(8) Särg, A. Viljandimaa mõisad ja mõisnikud, lk 44.
No Comments Yet, Leave Yours!