Ei teagi, kuidas see laul mulle nii eriliseks on muutunud ning miks võin seda ikka uuesti ja uuesti kuulata.
Ehk on asi selles, et kunagi ammu ütles abikaasa, et see laul meenutab talle mind.
Mäletan, et istusime oma Türgi hotellitoa rõdul ning päike oli juba mägede taha kadunud. Tõmbasime vesipiipu ja lihtsalt rääkisime, naersime.
See on üllatav, kuidas paarid, kes on juba pikalt koos olnud, võivad kogemata ära unustada, missugust naudingut pakub üksteisega vestlemine. Mitte rutiinsetest asjadest, vaid kõigest muust - ühistest mälestustest, unistustest, maailmast.
Minutitest said tunnid ning lõpuks läksime alles vastu hommikut magama. Just see laul on mulle tollest õhtust kõige paremini kõrvu kõlama jäänud.
No Comments Yet, Leave Yours!