Mäletan, kuidas Tartus usinasti soome keelt õppides lubasin K.-le (minu võitluskaaslane suomi-selväksi-tundides), et ei jäta enne jonni, kui suudan iseseisvalt Hesarit lugeda.
Helsingin Sanomat oli üks neist asjadest, mida Soome kolimise juures oodata oskasin, sest mahuka ajalehe lugemine pakub mulle kui paandunud infosõltlasele tõelist naudingut.
Ja asi läks ainult paremaks, kui avastasin, et HS pakub õpilastele soodushinda. Tegelikult on ikka väga suur vahe, kas maksta nelja kuu eest 69,5 või 139 eurot.
Lehte kätte võttes ei ole kaugeltki kõik sõnad mulle tuttavad ning tavaliselt kulub mul ühe numbri läbitöötamiseks vähemalt tund (pühapäevane Hesari on aga omaette ooper ning nõuab mitmetunnist pühendumist). Aega kulub nii palju, sest loen läbi kõik artiklid, mis mind vähegi huvitavad. Samal ajal hoian käeulatuses oma telefoni-sõnaraamatut, mis aitab võõrad sõnad kiiresti ära tõlkida.
Üks suur boonus, mis Hesari õppematerjalina kasutamisega kaasneb, on see, et ma õpin tundma Soome ühiskonda ja selle rägastikke.
Kuna püüan ka kodumaistel uudistel silma peal hoida, jääb aeg-ajalt silma huvitavaid erinevusi. Nii ei teinud värskes eakate heaolu indeksis neile omistatud 15. koht (91 riigi seas) soomlasi sugugi rõõmsaks, samas Eesti meedia põhjal jäi mulje, et (vaid) vanuseindeksis saavutatud 29. positsiooni üle ollakse päris õnnelikud. Loomulikult on pehmete väärtuste poolt tuntud Soomet ja vaata-ise-kuidas-vanaduspõlves-ära-elad-mentaliteediga Eestit raske võrrelda, kuid minu arust on siiski vale kasutada positiivse kõlaga pealkirja ("Eesti sai rahvusvahelises eakate heaolu indeksis kõrge koha"), mitte rõhutada tõsiasja, et eakate tervise kategoorias seistakse alles 58. ning sotsiaalse kaasatuse omas 62. kohal.
Igatahes on lugemise osas hetkel selline seis, et ega muuks peale Hesari aega ei jätkugi. Juhtub, et loen mõnda numbrit veel päev(i) hiljemgi, sest oleme nädalavahetustel sageli kodust ära. Lubasin endale, et ei jäta ühtki tellitud numbrit lugemata.
No Comments Yet, Leave Yours!