Kultuurišokid, suured ja väikesed

Mul polnud Soome kolides oma uuest elukohamaast roosamannat ettekujutust, noh, et mingi heaoluriigi-paradiisiaed või nii. Suured maksud=hüved, oleks naiivne teisiti mõelda.
Samas näen oma koolikaaslaste ja õpetajate suhtlust jälgides, et mõnede maahanmuuttajate jaoks on Soome just see koht, kuhu tullakse, sest siin olevat rohi rohelisem ja taevas sinisem. Ei viitsita eriti keelt õppida ning ei kiirustata ka tööle, pigem lastakse riigil ennast ilma midagi vastu andmata ülal pidada.

Loomulikult on näha, et ka Soomes puhuvad uued tuuled ning tõenäoliselt muutub nö niisama raha saamine aina keerulisemaks (näiteks kaalutakse uuendust, mis tooks töötute jaoks kaasa kohustuse kuni 1,5tunnise teekonna kaugusel paiknev ametikoht vastu võtta).

Paistab, et üks osa immigrantide integratsioonile pühendunud õpetajate tööst ongi teisest keskkonnast saabunutele seletada, et Soome ei ole paradiis, ka siin juhtub ebameeldivaid asju. Just nii põhjendas üks meie õpetajatest oma paari nädala tagust filmivalikut. Nimelt toimus meie koolis nö tyky-päev (st et kõik eri kursuste sisserändajad võtavad ühiselt midagi ette). Programmi kuulus ka ühine kinosessioon, ekraanil jooksis tõestisündinud lool põhinev "Pahat pojat" (2003).

Olin seda filmi tegelikult varemgi näinud, kuid tollal oli minu keeletase veel nii nõrk, et pool dialoogist jäi arusaamatuks. Jäin koos teistega vaatama.
Minu jaoks polnud "Pahat pojat" eriliselt šokeeriv, ehkki tegemist on tõesti koleda looga, mis sisaldab lisaks lihtsakoelisele kuritegevusele nii vaimset kui ka füüsilist vägivalda.

Ent 52 hingega täidetud ruumis võis näha ka neid, kelle jaoks oli ekraanil toimuv täiesti vastuvõetamatu. Oleksin arvanud, et probleem peitub vägivallas, kuid ei, asi oli hoopis naiste ja meeste (moraalitutes) suhetes. Kaks hijab'i kandvat naist teatasid pausi ajal (filmi ainus tõeline seksistseen oli sel hetkel alles tulemas), et nemad ei taha/suuda filmi lõpuni vaadata. Õpetaja ei tahtnud neid esialgu minema lasta ning püüdis seletada, et Soomes elades peavad nad leppima tõsiasjaga, et siinsed ühiskondlikud väärtused ei ole sajaprotsendilises vastavuses neile kodumaal omaks saanud õpetustega. Ta kirjeldas üsna kujundirikkalt, kuidas pargis suudlevaid mehi või naisi nähes tuleb jääda viisakaks, ka juhul, kui toimuvat sisimas heaks ei kiideta. See on ühiskond, kuhu nad nüüd kuuluvad. Tol päeval nägin oma silmaga tõelist kultuurišokki.
Tõenäoliselt polegi Soomes asja, mis võiks mind sellisel moel raputada. Eesti ja Soome on põhiväärtuste osas ikkagi üsna sarnased, rääkimata sama kehvast ilmast ning kinnistest inimestest.

Ent minulgi õnnestus hiljuti üks imepisike kultuurišokk saada.
Ma ei ole Soomet küll kunagi probleemidevabaks Lubatud Maaks pidanud, kuid ma tõesti ei osanud ettegi kujutada, et aastal 2013 leidub siin jätkuvalt ronge, mille WC-süsteem toimib järgmiselt: inimene läheb tualetti, teeb oma asja ära ning vajutab seejärel pedaalile, mis viib poti sisu otse maapinnale. Just nii barbaarselt see käibki.
Olen Soomes korduvalt ronge kasutanud, kuid esimest korda elus sattusin Pendolino või InterCity asemel sõitma hoopis vanamoelise (1978. aastal valmistatud) pikajunaga, mis mõjus nagu ajamasin. Loomulikult on vetsus silt, mis keelab rongi tualetti seismise ajal kasutada, sest kes ikka tahaks, et rongijaamad väljaheite järgi haiseks. Igalpool mujal on reisjal roheline tuli minna ja reostada.

Rauno oskas kohe rääkida loo sellest, kuidas inimesed seda jaamade keeldu aeg-ajalt eiravad ning kuidas tal on õnnestunud "valel hetkel" 30kraadises kuumas oma rongi oodata.

PS. Pikajunasid ei kasutata vaid lähireisideks, sest meie rong startis Pieksämäelt ning oli teel Turusse (st umbes 400 km).