"The Best Offer" ja teised head filmid

Ega Oksalas polegi palju muud teha, kui lugeda või filme vaadata. Suutsin enda lugemislambi koju unustada, mistõttu langes põhirõhk seekord filmidele.

"The Best Offer" (2013) oli üle pika aja üks selliseid filme, millelt ma und oodateski mõtteid eemale ei saanud. Selles oli palju suuri teemasid, ilusaid kaadreid ja lihtsalt midagi teistsugust.
Ma ei hakka siin pikka sisulist ülevaadet andma, vaid ütlen ära, et peategelaseks on küpses eas oksonipidaja ja tõeline kunstigurmaan Virgil, kes ongi elus vaid oma maale päriselt armastanud. Filmi käigus see muutub.

Minu jaoks on "The Best Offer-i" põhiteemaks armastus oma erinevates vormides, selle kartmine ja leidmine, kaotamine. Küsimus, kas armastust saab teeselda.

Virgili südametunnistus pole tegelikult puhas, ta on elus petnud, tõde varjanud ja varandust kokku kahminud, kuid vaataja tunneb talle sellegipoolest kaasa. Mitte keegi meist pole täiuslik ning oma loomuselt on Virgil pigem kinnine, distsiplineeritud, kuid samas haavatav. Ja ühel päeval tuleb tema ellu salapärane Claire, kes pikkade aastate jooksul üksildusega ja üksindusega harjunud mehe maailma pahupidi pöörab. Igas mõttes. Kui Claire kaob, siis mitte üksi, vaid võttes kaasa kõik, millest Virgil iial on hoolinud.

Mis tuleb pärast pettusega alganud ning pettumuse ja valuga lõppenud armastust? Tühjus. Sihitud otsingud. Veel tühjust.

Ma ei hakka "Kertut" (2013) pikemalt analüüsima, sest seda on siinsel blogimaastikul juba korduvalt tehtud ja mitte põhjuseta. Olgugi et teatud asjadega oli vint natuke üle keeratud, mõtlesin mitmes kohas, et täpselt nii ongi.

Eriti meeldis mulle väikeses kogukonnas elamise rõõmude ja murede kujutamine. Kõik teavad kõiki ja kõigist kõike. Selline elu oli veel mõnda aega tagasi väga paljudele eestlastele tuttav. Õnneks pole väikeasulad praegugi täielikult kadunud. Minu meelest on neis midagi tohutult eestlaslikku. Tahaks loota, et ka viiekümne aasta pärast pole kõik ära Tallinnasse (või äärmisel juhul Tartusse) kolinud, sellest oleks kahju.

Ja lõpuks üks vanem film - "Good Will Hunting" (1997). Veider oli näha tänasel päeval abielumehi mängivaid näitlejaid poisikestena. Palju suuri nimesid - Ben Affleck, Matt Damon, Robin Williams. Kaks viimast olid oma rollides suurepärased, kuid siiski tõstis R. Williams minu silmis peaaegu et üksipäini selle filmi B-kategooriast klassi võrra kõrgemale.

"Good Will Hunting" pole liiga roosamanna, kuid lubab lõputiitrite järel ikkagi hea tundega voodisse ronida. Lugu ise on tüüpiline: äärmiselt andekas, kuid keerulise taustaga noormees, kel tuleb minevikust välja murda ja oma elu edasi elada.

Ent kuidagi on õnnestunud see teada-tuntud stsenaarium ekraanile tuua nii, et ei hakka igav, tegelased pole üheplaanilised ning lõpp ei aja oksele (ehkki nö kohustuslik happy ending annab tunda küll).

Pühade ajal on ilmselt paljudel vaba aega üle, seega soovitan pilgu peale heita.