Otse anekdoodist

Laua taga istusid venelane, soomlane ja eestlane ehk siis noor Moskvast pärit venelanna, ekstroverdist soomlanna ja mina - võite olla kindlad, et juttu jätkus kauemaks. Meid tuli lõpuks lihtsalt peatada, sest oleksime muidu rääkima jäänudki. Teemaks oli antud attitude, aga mingil imelikul põhjusel hüppas meie vestlus kiiresti hoopis rassismile ning vähemuste diskrimineerimisele ka laiemalt. Olgem ausad, nimetatud aines on omal moel aktuaalne nii Venemaal, Soomes kui Eestis, ehkki seda kogetakse ja väljendatakse eri viisidel.

Kindlasti ei üllata kedagi, et Venemaal on keskmisest negatiivsem suhtumine vähemustesse õigupoolest avalik saladus. Jah, vajadusel võidakse ju meedias, eriti välismaises, head nägu teha, kuid kõik teavad, kuidas asjad tegelikult käivad ja milline on valitsev mentaliteet (à la you can be a homosexual as long as you don't do anything gay).

Eesti puhul jääb selline mulje, et vähemustega seotud probleemid tulenevad eelkõige hirmust tundmatu ees. Eestlased on harjunud sellega, et koolis istub nende kõrval teine - eeldatavasti hetero ja ka muidu "normaalne" - eestlane (või äärmisel juhul venelane), sama muster jätkub ülikoolis, tööelus jne. Suhtumine nö teistsugustesse inimestesse on kuidagi ebakindel ja seetõttu hoitakse kujunenud arvamusi üldjuhul enda teada (va anonüümsetes kommentaariumides, kus meie ühiskonna põhjakiht täie rauaga kõiki ja kõike materdab).

Soomes on vägagi päevakajalised just rassismiga seotud küsimused ja mulle tundub, et mida rohkem siia võõra päritoluga inimesi saabub, seda hullemaks läheb. Sisserändajatega seotud probleeme lahatakse loomulikult ka meedias, kuid reaalse olukorra tajumiseks tuleb osata ridade vahelt lugeda ja teada, mida mõeldakse selle all, kui kasutatakse petlikult neutraalset maahanmuuttaja sõna. Ma ei oska täpset arvu öelda, kuid võin vanduda, et nende uudiste/artiklite protsent, kus seda positiivses kontekstis kasutatakse, on ikka imeväike. Kõik ühte potti ja supp ongi valmis. Immigrantide süüdistamine, õigustatult või mitte, pole kindlasti ainult Soomes levinud, kuid siin on võtmesõnaks peitusemäng. Heaoluühiskonnale sobimatutest probleemidest ei taha keegi kõva häälega rääkida. Ent sõprade ringis ja internetifoorumites tunnevad soomlased ennast üsna vabalt ning ütlevad välja, mida nad asjast päriselt arvavad. Soomes elades ja keelt tundes saab see tegelikkus ikka väga ruttu selgeks.

Ja ometi, meie kolmekesi, olemata seejuures lähedased sõbrad, saime nende asjade üle ausalt - ehkki ajanappuse tõttu jäi kogu mõttevahetus mõnevõrra pealiskaudseks - arutleda. Tuli välja, et vaatamata täiesti erinevale kultuuritaustale, mõistame ja hindame inimlikke väärtusi ikkagi üsna ühtemoodi. Järeldus: olukord pole sugugi lootusetu.

PS. Soovitan lugeda K. Liigi artiklit "Poliitikud ja Sotši". Minu hinnangul on see parim artikkel, mis antud teemal kirjutatud. Kõik vajalik on lihtsalt ja selgelt ära öeldud.



Nüüd atv-ga sõitma, grillima ja seda paksu-paksu lumesadu nautima!