Kodumaiste filmide nädal

Laupäeval võtsime ette Soomes eelmisel aastal välja tulnud ning siin (ja mujalgi) palju tähelepanu kogunud filmi "Leijonasydän" ("Heart of a Lion"), mis käsitleb mitmeid tänapäeva Soomele olulisi probleeme. Jah, rassismi teema on skinheadide kultuuri kaudu loomulikult äärmustesse viidud, kuid see ei vähenda teose põhiideede tähtsust.

Olen kuulnud, et skinheadide rühmitused on Soomes täiesti elujõulised, ent kindlasti pole nad siinses argipäevas nii nähtaval, kui filmist paista võib. Minul isiklikult puudub nendega igasugune kokkupuude, nii Soomes kui Eestis. "Leijonasydän" mulle igatahes meeldis, kuigi tean, et olen hinnet andes mõnevõrra erapoolik - ma lihtsalt naudin kodumaiste (jah, panen ka Soome toodangu sellesse kategooriasse) filmide vaatamist nii väga, et pigistan vigade suhtes sageli silma kinni.
Režissöör Dome Karukoski sõnul on "Leijonasydän" lugu sellest, kuidas armastus võidab viha. Kulunud klišee? Võib-olla, aga ideena on see lihtne ja ilus.

Ütleme nii, et kohati häirisid mind lausa kohustuslikus korras pähe torganud võrdlused "American History X'ga", mis on üks minu suuri lemmikuid, kuid muu üle ma ei viriseks.
Soomlased oskavad minu arust väga hästi filme teha, eriti kommertsfilmide osas näidatakse Eestile kindlasti silmad ette. Visuaalne keel on "meie kandi" filmides aga sageli väga sarnane (sügavamõtteline lause+pikk vaikus; juhtub midagi sünget+sügisesed tuule käes sahisevad lehed jne) - olen õppinud seda hindama.
Igatahes kannab "Leijonsydän" sisu viimaste minutiteni välja ning igav ei hakka. Lugu räägib Teppost, kohaliku skinheadide kamba liidrist, kes kogemata ülepeakaela ära armub. Mehe väljavalituks osutub soomlase kohta üllatavalt temperamentne ja otsese ütlemisega Sari, kellel juhtub aga olema mustanahaline poeg (eelmisest abielust). Sari ei suuda uskuda, et tema ja nn valge-Soome eest võitleva mehe suhtest midagi välja tuleb, kuid Teppo ei anna alla.
Film keskendubki sellele, kuidas kaks väga erinevat väärtusmaailma omavahel põrkuvad ning mis sellest kõigest välja tuleb.

Õnneks on Abikaasaga  minuga kodumaiste filmide eelistamise osas ühte meelt ning seetõttu otsustasimegi, et pühendame käesoleva nädala Soome ja Eesti filmidele. 

Eile vaatasime "Sügisballi", mina juba kolmandat, kuid Rauno esimest korda. Olin tegelikult üllatunud, et ta lõpuni ära kannatas ja isegi paar positiivset kommentaari viskas, sest teadsin juba ette, et tõenäoliselt pole see tema maitse. Siiski tundsin, et no nii ei saa, et pole "Sügisballi" näinud, Eesti uue aja klassika ikkagi. Mäletan, kuidas kusagil filmi keskel mõtlesin, et see on ikka üks kuradi hea eestlaste mõttemaailma mõistmise test - kui loo süsimust huumor kohale jõuab, siis võib endaga rahule jääda.

Järgmisena võtame ette "Mandariinid", "Elavad pildid", "Kerron sinulle kaiken" ja "Eestlanna Pariisis".