Ootan, kevad südames

Märts saab kohe läbi ja ka siia Kesk-Soome on tõeline kevad kohale jõudnud. Ent liiga vara ei tasu hõisata, sest juba esmaspäevaks lubatakse meile miinuskraade ja isegi lund. Oh, olgu siis.

Olen järgmisel nädalal täiesti üksi, isegi Äput pole. Abikaasa jääb temaga reedeni Oksalasse, mina lähen homme rongiga koju. Meenub see aeg, kui meie jaoks oli terve nädala koos veetmine midagi tohutult erilist, nüüd on vastupidi.

Imelik tegelikult, kui ruttu harjumused muutuvad. Sellest pole veel aastatki.
Plaanid on igatahes paigas: võimalikult palju kevadise tähtajaga koolitöid seljatada, kõvasti sporti teha (juba jalgsi koolis käimine tagab päevas enam-vähem 7 km pikkuse jalutustiiru) ja sajaprotsendiliselt enda maitse järgi toituda. Seda luksust abielu üldjuhul ei paku, kuigi Rauno on mulle mitmes mõttes vastu tulnud, näiteks liha söömist oleme märgatavalt vähendanud ja siga ei tarbi me enam peaaegu üldse.

Kodumaiste filmide nädal möödus edukalt, ehkki "Eestlanna Pariisis" on veel vaatamata. Ükski teos ei pakkunud pettumust, ent eriti meeldisid meile "Mandariinid" - suurepärane näide sellest, kui vähe raha ja nö tulevärki ühe hea filmi tegemiseks tegelikult vaja läheb. Rauno ütles, et tema jaoks jäi lõpust midagi puudu ning ega ma talle vastu ei vaidlegi, kuid keskmisele USA kassahitile tegid "Mandariinid" ikkagi pika puuga ära. Avaldas muljet.

Praegu on kuidagi veider aeg. Keha elab argipäevas, kirjutab kohustuslikke koolitöid, mille hulk mind kohati lämmatab, kuid mõtted on kusagil tulevikus. Ootan.
Lihavõtteid, mil saan Eestisse, suurte sünnipäevadega täidetud maikuud, mis lõppeb Kreeta reisiga, suve, värskeid marju ning päikest.

Ja samas ka kardan. Mis saab edasi? Mul pole ausalt öeldes õrna aimugi. Septembrini on kõik paigas, aga pärast seda?

Jälgin huviga, kuidas asjad riiklikul tasemel edenevad. Räägitakse vananevast rahvastikust ja töökäte puudusest, kuid lõigatakse lastelisasid, virisetakse tuluerisuste suurenemise üle, kuid säästupakett lõikab kõige rohkem just keskklassi, mitte kõrgepalgaliste sissetulekuid. Muretsetakse töökohtade kadumise pärast, kuid lõigatakse ettevõtlustoetusi. Jah, säästa tuleb, sest riigivõlg on meeletu, kuid ma ei mõista, kust seda uut kasvu loodetakse, kui selle heaks midagi ära ei tehta, piirdudes vaid kõik-säästavad-stiilis kosmeetiliste muudatustega. See on kurb.

Vähemalt on meil plaan B - Eesti. Ükskõik, kui väga Abikaasa sellele vastu puikleb. Pean ausalt tunnistama, et oleksin "salaja" natuke õnnelik, kui ühel päeval päriselt tunduks, et koju tagasitulek on meie jaoks parim variant. Hetkel on elukvaliteet Soomes kindlasti kõrgem, kuid minu meelest liigutakse vales suunas. Eks näis, mis tulevik toob.

Lisan siia lõppu üllatavalt kiiresti maailmakuulsaks saanud "First Kiss" video (vägagi) soomepärase versiooni. "Esimene kohtumine":