Eri keel=eri inimene

Mäletan, kuidas meie suhte algusaegadel jäi mulle pidevalt silma. et R. käitub erinevalt, olenevalt sellest, kas ta kasutab parajasti soome või eesti keelt. Ise ta seda nii hästi ei tajunud, kuid mulle kui kõrvaltvaatajale oli vahe vägagi selge.

Nüüd olen hakanud ka iseenda puhul keelega seotud eripärasid tähele panema.
Eesti keel on minu emakeel ja loomulikult tunnen ennast seda kasutades kõige mugavamalt. See on keel, mis on terve elu minuga kaasas käinud. See on keel, milles mäletan ja unistan. Pole olukorda, mida ma ei oleks oma emakeeles läbi mõelnud.

Ent viimasel ajal, elades soome keele keskel ning õppides inglise keeles, märkan aina sagedamini, et eesti keeles rääkimine teeb mind häbelikuks. Ma ei tea, miks. Võib-olla on asi selles, et olen suurema osa oma elust pigem endassesulgunud inimeste hulka kuulunud ning eesti keelele üle minnes lülitub ka minu mõttelaad tagasi sellesse vanasse igapäeva, millega Eestis elades nii harjunud olin. See sisaldas hulgaliselt üksindust, õppetööga maadlemist ja veel kord üksindust (aga üldjuhul mitte üksildust).

Olen tegelikult alati endaga hästi läbi saanud ning ülikooliaeg, millele lisandus enam-vähem kaks aastat kestnud kaugsuhe, lubas mul ennast sotsiaalsest elust peaaegu et ära lõigata. Aja jooksul kujunes mugavustsoonist välja lülitumine raskemaks ning muutusin varasemast veelgi kinnisemaks.
Pärast Soome kolimist ja eriti pärast praeguste õpingute alustamist olen päris palju avanenud ning enesekindlust juurde saanud. Aga neil olukordadel, kus see uus pool esile tuleb, pole vähimatki seost eesti keelega. Soomes elades kasutan eesti keelt ainult kodus, blogides ja Eestisse jäänud lähedastega sidet pidades.
Inglise keelest on saanud see keel, mis kutsub minus täiesti automaatselt esile otsekohesust ja süstib enesekindlust. Kindlasti ei saa minu inglise keele oskust emakeelega isegi mitte võrrelda, kuid see polegi oluline. Asi ei ole mugavuses, vaid selles üldises hoiakus, mille inglise keelt kasutades omaks võtan. Rise and shine!

Ja lõpuks see õnnetu soome keel. Jah, kesktase on ametlikult ju käes, kuid kindlus puudub. Hirm soome keele kasutamise ees on viimaks üle läinud, ent suomea puhuessa tunnen ennast nagu väike laps. Pea on ideid täis, aga välja tuleb mingi hädine podin. Aeg-ajalt jätan loo lihtsalt lõpetamata, sest mu aju teatab poolel teel, et kuule, sa ei oska seda juttu soome keeles lõpuni rääkida. Ma ei jaksa neid katkenud või ütlemata jäänud mõttelõngu isegi kokku lugeda. Kohe, kui satun olukorda, kus pean soome keeles intelligentset vestlust arendama, tahaksin salaja täiest kõrist karjuda. Isegi mu kehakeel muutub kuidagi pingestatuks ja ebaloomulikuks.
See ei aita, et soomlased minu keeletaset südamest kiidavad, sest ega lapsele tehakse ka üks pikk pai, kui ta esimest korda iseseisvalt poes ära käib või emale süüa teeb. Ikka kiidetakse, isegi juhul, kui üle jäänud rahasumma pole päris õige ja köögis ootab tõeline korralagedus.

Keelelistest iseärasustest lähtuv identiteedikriis? Väga võimalik.